Jaak Aab: ministrina töötamine ei paku mulle enam midagi uut

Keskerakonna Viljandi linnapea kandidaat on praegune riigihaldusminister Jaak Aab. Foto: Elmo Riig

Keskerakond on Viljandi linnapea kandidaadina üles seadnud kolmandat korda riigihaldusministri ametis oleva, samuti haridus- ja teadusministri ning sotsiaalministrina töötanud Jaak Aabi, kes leiab, et omavalitsuse juhina oleks tal võimalik teha midagi, mille tulemust on kiiresti näha.

Tundmatus kohas Aab vette ei hüppa, sest seljataga on ka Võhma linnapeana töötatud aastad ja linnapeaamet on talle südamelähedane.

Jaak Aab, te soovite kandideerida Viljandi linnapeaks.

Jah, kui ma olen andnud nõusoleku erakonna esinumbrina kandideerida, siis peab sellega kaasnema valmisolek lubadust täita.

TAUST

• Sündinud 9. aprillil 1960 Taageperas.
• Aastatel 1972–1978 õppis Viljandi 5. keskkoolis.
• Lõpetanud pedagoogilises instituudis vene keele ja kirjanduse õpetaja eriala.
• Sai eelmistel kohalikel valimistel Tallinnas 371 häält.

Allikad: Sakala, Postimees

See võib mõnel inimesel siiski tekitada küsimusi. Teil on tohutu poliitiline pagas, olete üks meie poliitiliselt kogenumaid esinumbreid, minister ... Kas on võimalik, et olete peibutuspart?

Sellist tiitlit ei taha endale kuidagi võtta, kuigi eks seda püüta anda küll ja mõneti on see arusaadav. Kuidas seda nüüd seletada ... Poliitiliselt juhtivad kohad on siiski meeskonna vedamise kohad ning seda olen ma juba mitu aastat siin kandis teinud, ka Viljandis. Nii et vastutus tuleb võtta ning ega keegi mind ju vägisi kandideerima sunni: kõik, mis puudutab kohalikke omavalitsusi, on mulle aastaid südamelähedane olnud. Mind kuidagi ei kohuta linnapea amet, olen ju sedagi Võhmas pidanud. Arvan, et see on väga hea väljakutse.

Suurem väljakutse kui Toompeal minister olla?

Kuidas nüüd öeldagi ... Omavalitsusjuhi tööl on käegakatsutav tulemus. «Suures poliitikas» ja ministrina? Jah, muidugi, midagi saab ära tehtud ja võin ka Viljandis näidata algatusi, mis on tehtud suuremal poliitilisel tasandil. Aga see võtab ikka jõle palju aega, omavalitsustes saab kiiremini muudatusi esile kutsuda kui riigipoliitikas. Eks iga uus väljakutse ole muidugi huvitav, aga ma tunnen, et ministrina töötamine ei paku mulle enam midagi uut.

Kuidas te valimisvõidu korral oma elu planeeriksite? Kas koliksite Viljandisse?

Sellele küsimusele on praegu raske vastata. Olen selle peale küll mõelnud ja leian, et tänapäeval on elu väga mobiilne, kogu aeg sõidetakse edasi-tagasi. Minu maja on Jõelähtme vallas Harjumaal, nii maal ja metsa sees, kui vähegi olla annab. Sealt on Viljandisse ainult kaks tundi sõita. Et mis see siis nii väga ära ei ole? Kindlasti ei saaks niimoodi muidugi iga päev sõita.

Mul on praegu käes Keskerakonna kohalik tegevuskava, see on ikka päris mahukas. Mis on teie arvates asjad, mis vajaksid esimeses järjekorras ärategemist?

Selle eest, et see tegevuskava nii mahukas on, on mul vaja tänada neid inimesi, kes on praegu Viljandis linnavõimu juures olnud ning kes teavad detailselt, mis on linnas toimunud, millised on arengukavad ja milliseid ettepanekuid on vaja teha.

Riigihaldusministrina on teil Eestile ilmselt väga avar vaade. Viljandis nagu teisteski väikelinnades on üks suurimaid probleeme rahvaarvu kahanemine. Kas seda on võimalik peatada või ehk isegi kasvule pöörata?

See oleks tohutult ambitsioonikas plaan. Eks Eesti rahvaarvuga tervikuna ole lood sellised, nagu need on. Tänu migratsioonile püsib see veel vist positiivsena, iive on aga endiselt negatiivne. Muidugi sõltub väga palju piirkonnast. Viljandil on veel suhteliselt hästi läinud, maakonnakeskusi taheti kunagi üldse tupiklinnadeks nimetada. Viljandimaa, sealhulgas Viljandi kahanemine oli tipus ja iive kuskil nimekirja lõpus, kui võrrelda teiste maakonnakeskustega.

Üks asi, mis on siin elul kütet sees hoidnud, on kindlasti kultuuriakadeemia. See on linnale andnud sisemise vaimse põhja, rääkimata kõigist nendest toredatest algatustest, mis sealt sündinud on. Kultuuritaust on tegelikult ka see, mis linna ettevõtlust põlemas hoiab ja ettevõtlikku ettemõtlemist turgutab. Viljandis lahvatas äkki ettevõtluse buum ja kahtlemata ei toeta seda mitte ainult akadeemia, vaid ka teater ja kõik muu – see on üsna keerukas keemia. Ettevõtlus on Viljandis aga tugevaks arenenud: Aken ja Uks, Toom Tekstiil, muidugi Cleveron ... Need on kohalike inimeste ettevõtluse viljad.

Töökäte nappus aga pitsitab ettevõtjaid ja pärsib arengut. Nii mõnigi erakond on välja käinud üürimajade mõtte. Mis teie sellest arvate? Oleks sel Viljandis perspektiivi?

Mina isiklikult toetan seda. See on muidugi poliitiliste arutelude koht, ent Keskerakond on seda ideed alati toetanud ja lõpuks on need jõudnud peale Tallinna ka mujale Eestisse.

Kui me liikusime ühest ühiskonnakorrast teise, siis meil olid reformid – omandireform, maareform, põllumajandusreform – ja see kõik töötas ausalt öeldes nii maakonnakeskuste kui ka maaelu kahjuks. Ja meil kas ei olnud ressursse või tahet, et piirkondade arengut tasandada või teha piisavalt regionaalpoliitikat. Praeguseks on see möödas ja järjest rohkem hakkab tõepoolest kõlama, et meil on töökätest puudus. Kriisis enne praegust kriisi see muidugi veidi muutus: töökohad kadusid ja inimesed liikusid nende järele Soome. Nüüdseks on tagasi tuldud ja uus kriis, koroonakriis, on pannud mõistma, et hajaasustuses võib olla parem ja turvalisem elada. Kaugtööga oleme ka edasi liikunud ning eks seegi ole pannud linnast maa poole huvitatud pilguga vaatama.

Üks probleem, mida ma olen üritanud juba kaks aastat kangutada, on eluasemete probleem. Ma loodan väga, et 1. jaanuarist selle lahendus ka käivitub. Jutt käib sellest, et Tallinnas piisab eluaseme soetamisel tagatiseks ostetavast korterist endast, eriti kui on keskmine või üle selle palk, aga mujal küsitakse lisatagatist. Eriti kui vaadata uusarendusi: korteri väärtus pole sama kui see raha, mis selle ehitamiseks on kulunud.

See on viimastel aastatel teravaks probleemiks muutunud ja oleme püüdnud eluasemetoetustega seda lahendada. See mure puudutab muidugi valdu rohkem kui Viljandit – pole kuulnud, et siin kinnisvara ostmisega probleeme oleks. Üürimaju on aga sellegipoolest vaja.

Provotseerin veidi. Kas see pole mitte vabasse turumajandusse sekkumine? Oletame, et mul on korter, tahan seda välja üürida, saaksin 400 eurot, ehitatakse aga üüri­majad ja ma saan ainult 300 eurot.

Turutõrke olukorras tegelikult ei ole. Piirkondades, kus kinnisvara hind on hästi madalale kukkunud ja kuhu keegi ei tule arendama. Ma ei usu, et selline meede hakkaks hinda langetama, sest nõudlus kasvab kiiremini kui pakkumine. Üürimajade hulk ei ole ka kuigi suur – oleme neid üle Eesti ehitanud paarkümmend, Viljandimaal Koksveres on üks selline näiteks. Kui ettevõtlust on kõvasti arendatud, aga töökätest on puudu, siis see küll kohalikku turgu rikkuma ei hakka.

Neli aastat tagasi sai teoks haldusreform. Kuidas te selle tulemust hindate?

Oh jah. Kui haldusreformi idee välja käidi, olin sellele esialgu vastu, hiljem pidin aga selle lõpule viima. Kui riigikontroll tegi sellele auditi, valiti välja kümme erisugust valda ja uuriti tulemusi. Selgus, et üks hirme on endiselt, et suuremate valdade ääremaad unustatakse senisest veelgi rohkem ära. Ega siin seadustega saagi midagi teha. Senisest suurema, võimekama ja rikkama omavalitsuse tark juhtimine peab tagama selle, et ei unustataks ära kohti, mis jäävad kuskile keskustest kaugele. Samas, Viljandi linna kogutulud on viimase viie aastaga kasvanud 70 protsenti ja selle taga on poliitilised otsused.

Üks suur probleem tolle haldusreformiga on praegu see, et koolides jääb lapsi vähemaks. Siin peaks liitumislepingud üle vaatama selle pilguga, et mõeldakse, kus on mõistlik põhikooli üleval pidada ja kus mitte. Ehk oleks lasteaed-algkool mõistlikum? Esimene kooliaste ei tohiks siiski kodust väga kaugel olla. Variant on ka praegused põhikoolid väiksemaks ümber ehitada.

Nii et olin küll kriitiline, aga üldiselt on asi valdades siiski paremaks läinud, kompetentsi on juurde tulnud. Kui varem pidi väikestes valdades üks inimene tihti tegelema mitme valdkonnaga, siis nüüd see enam nii pole.

Pärast reformi on Viljandi igast küljest Viljandi vallaga ümbritsetud ning on olnud juttu, et linn ja vald võiksid ühineda. Mis te sellest arvate?

Alustuseks ütlen kohe, et lähiajal mingisugust vabatahtlikku või sunniviisilist reformi selles valdkonnas plaanis ei ole. Kõigepealt tuleb kosuda eelmisest reformist – see on ju ikkagi struktuuride muutus, inimeste kokkuharjutamine ja koos töötamise õppimine. See on nelja aastaga sujunud ja läheb aina paremaks. Kui aga mõne aasta pärast otsustab linn siiski vallale kosja minna, küllap tuleb riik ühinemiskulude katmisel appi – selline seaduseelnõu on riigikogu poole teel.

Viljandi ja valla elu on niigi hästi läbi põimunud: valla inimesed tarbivad linnas teenuseid, näiteks koole ja huviharidust, seejärel püütakse kuidagi kokku leppida, kes kui palju maksab. Võimalik, et efektiivsem oleks ühineda. Ma ei välista seda tulevikus, see väärib vähemalt kaalumist.

Minu mõte on küll olnud, et maakonnakeskustel, ka Viljandil, peaks olema teistsugune tulubaas, sest keskused pakuvad muule maakonnale palju vajalikke teenuseid. See küsimus on ikka lahendamata.

Samas peab seda ühinemist tahtma. Haldusreformi järel on näha, et seal, kus seda päriselt taheti ja mõtted juba enne reformi selles suunas liikusid, läks reform märksa paremini kui seal, kus mindi poolvägisi kokku ja seniajani nagistatakse omavahel.

Neli nopet valimisprogrammist

• Lühendame linnavalitsuse päringutele vastamise tähtaega 30 päevalt 15 peale.
• Suurendame Viljandi kaasava eelarve summa 60 000 euroni.
• Tagame laste tasuta osalemise ühes huviringis või trennis.
• Korraldame linnas nelja aastaga vähemalt 400 uue puu istutamise.

Allikas: Keskerakond

Kui siduvad peaksid valimislubadused olema?

Kindlasti peaks neid andes silmas pidama, et need oleksid realistlikud. Ma olen küll lugenud selliseid platvorme, kuhu on kõik ilusad unistused kokku kirjutatud. Meie tegevuskava on ehk isegi liiga detailne, näiteks piisaks vahest, kui ütleksime, et arendame kergliiklusteede võrgu välja nii linnas kui linnast väljas.

Viljandi linnavolikogu Keskerakonna saadikurühma juht Helmut Hallemaa võttis asja väga põhjalikult ette.

Täpselt nii. Kui aga üldisi põhimõtteid vaadata, siis minu arvates pole meie tegevuskavas midagi ebarealistlikku. Lõppude lõpuks ei usu ma ka, et Viljandis tuleb ühe erakonna võim, nagu on Tallinnas aastaid olnud. Järelikult tuleb minna koalitsiooni ja iga partner annab sellesse oma panuse. Praegu on Keskerakond küll väga väikese osaga koalitsioonis, aga endale olulisi asju oleme saanud teha küll, näiteks alustasime sellest sügisest tasuta hommikusöögi pakkumisega lasteaedades.

Keskerakond on Viljandis väikevenna seisuses olnud neli aastat. Kas ta on üldse saanud linna juhtimises korralikult kaasa lüüa?

Ma isegi ei ütleks, et väikevenna positsioonis. Lööme kenasti kaasa linna juhtimises. Näiteks volikogu eelarvekomisjoni esimees on meie erakonna liige, mis annab väga suure panuse linna ellu ja sellesse, mida linnavalitsus asub korda ajama. Arvan, et väga väiksest esindusest hoolimata oleme päris suuresti panustanud, ja mul on hea meel, et jätkame siin Keskerakonna head tava, et kandideerivad inimesed ka aktiivselt volikogu komisjonides kaasa löövad.

Kuidas on koalitsioon nendel neljal aastal omavahel läbi saanud?

Seda pean ma nüüd kõrvalt kommenteerima – mina otse keset tegevust ei ole olnud. Kõik osalised on aga vähemalt kinnitanud, et hoolimata Jaak Joala kuju teemast või muust on enamik koalitsiooni­lepingust ellu viidud ja keegi ei tunne, et temast oleks üle sõidetud või miski oleks väga halvasti. Nii et halba maitset pole kellelegi suhu jäänud, olen seda kõigi käest küsinud. Võin tuua Eestist hulga näiteid sellest, et volikogu esimehed ja vallavanemad on nelja aasta jooksul neli-viis korda vahetunud.

Kellega te tahaksite koalitsiooni minna ja kas välistate kellegagi liitu minemise?

Ma ei oska kedagi välistada. Eks ma pea muidugi hoolikalt valimisplatvorme lugema, et sellesisulisi otsuseid teha.

Kui te Viljandit eemalt vaa­tate­, siis mis on siin selle nelja aasta jooksul hästi tehtud?

Kui me vaatame laiemalt, siis siin on väga põnevaid ettevõtteid ja ettevõtjaid, kes annavad linnale väga palju juurde. Lisaks, ma ei tea, kas kultuuripealinna tiitlit võib endale ise valida? Selles suunas on head tööd tehtud. Omavalitsus on jõudumööda ikkagi seda kõike toetanud, kas või rajanud ettevõtlusele vajalikud teed ja juurdepääsud. Linn on aidanud luua tingimusi, et ettevõtted saaksid areneda.

Mida te arvate asjade nii-öelda tasuta jagamisest? Näiteks kui palju peaksime jagama sünnitoetust või ranitsatoetust?

See on üks küsimus, milles erakondade vahel valitsevad erimeelsused, aga tõsiasi on, et lastega pered on meie tulevik ja peaksime tõsiselt mõtlema näiteks lasteaia kohatasu vähendamise peale. Sellega on isegi Reformierakond nõus, kuigi ta tavaliselt universaalseid toetusi ei poolda. Erakondade ühisosa on päris suur selles, et lastega peresid tuleb toetada, nii otsetoetustega kui ka teistsuguste meetmetega, näiteks eluasemetoetus. Meil on näiteks kindel suund selle poole, et lasteaiad peaksid tasuta olema.

Lastega pered on kindlasti need, kelle puhul on universaaltoetused väga vajalikud. Konkreetsed summad on muidugi selgeksvaidlemise koht. Lisaks peaks varsti kindlasti üle vaatama lastetoetuste suuruse. See on muidugi riigi, mitte kohaliku omavalitsuse rida. Peame rakendama ükskõik mis võimalusi, et pered tahaksid siin elada ja lapsi saada, muidu ei tule me välja.

Viljandi pole samas kõige rikkam linnake. Kas eelarve kannatab toetuste jagamise ja tasuta lasteaia välja?

Kaks arvu: «viie aastaga» ja «70 protsenti» tulude kasvu. Muidugi, osa sellest oli kriisiabi ning mõeldud selleks, et linn parandaks teid, ehitaks maju ja remondiks hooneid, mis omakorda tähendas tööd ja seda, et töökohad koroona ajal säilisid. Meie majandus on meeletus kasvus. Oli riike, kus kukkumine oli kaks-kolm korda suurem kui meil. Meie edu taga on olnud reeglite paindlikkus ja see, et, nagu kõik ütlevad, kuskil pole nii vähe piiranguid olnud kui Eestis.

Kas meil on majanduskasv või paistavad selle tagant juba hüperinflatsiooni pikad karvased kõrvad?

Prognoosid on keerulised. Eksperdid usuvad, et inflatsioonist me ei pääse, aga hüperinflatsiooni ja ülekuumenemist suudame vältida. See on kõik lihtsalt kriisist väljumise mõju.

Nii et võime Viljandis optimistlikult tulevikku vaadata?

Jah, kindlasti. Eks rikkus ja vaesus ole muidugi suhtelised ja raha pole kunagi piisavalt palju, aga arvan küll nii. Viljandi on maakonnakeskus ning pakub teenuseid ja töökohti tervele maakonnale.

Üks terav küsimus, millega järgmine Viljandi linnapea ja koalitsioon peavad tegelema, on linnaelanike kaasamine linna juhtimisse. Kuidas seda parandada?

Seda saab alati parandada ja seda ei ole mitte kunagi piisavalt, eriti kui mängus on puud. Ma toon alati näiteks Soomet, kus osatakse metsa hoida: vajadusel ehitatakse linn metsa sisse. Meil kiputakse platsi puhtaks võtma, kuigi saab teistmoodi ka. Mina sain oma maja näiteks niimoodi ehitatud, et puud jäid püsti.

Viljandi on väike linn, kõigil on oma arvamus, kõik tahavad linnale järjest lähemale saada, näiteks sotsiaalmeedia kaudu. Kuidas seda olukorda siis lahendada, et inimesed tunneksid, et neid kaasataks piisavalt? Vanasti oli lihtne: maakonnalehe kaudu jõudis info kõigi huvitatuteni. Nüüd on keeruline, sest inimesed kasutavad väga erinevaid infokanaleid.

Kaasav eelarve on üks viis, kuidas kogukond saab oma ettepanekuid edastada ja otsustada, mida paremaks teha. Aga kuidas infot vahetada ja kuidas arendusi piirkonna inimestele selgitada ... Minu igapäevatöö üks osa ongi suuremate planeeringute ja eriplaneeringute eel protsess läbi vaadata ning kui tunneme, et asjaosalistega pole piisavalt suheldud, kutsume nad ühe laua taha ja arutame kõik üle. Sellist kompromissi, mis kõigi huve arvestaks, ei ole võimalik leida, küll aga on võimalik püüda leida võimalikult suurt ühisosa. Kui asjaosalistel on mõistlikke ettepanekuid, siis miks ei võiks neid arenduste juures arvestada? Näiteks et mõni puu jääb ka püsti?

Mis saab Jaak Joala kujust, kui te valimised võidate?

Ma räägin praegu puhtalt oma isiklikust arvamusest ja muljest, mis Tallinnas kõrvalseisjana on jäänud.

Mulle tuli esiteks suure üllatusena, et see kuju selline välja näeb. Kõiki detaile ma ei jälginud ja sain asjast aimu alles siis, kui kuju püsti pandi. Esialgu tundus kuidagi võõrastav. Hoopis teistsugune, kui arvaks, et üks kuju olema peab või mida me oleme harjunud kujuna nägema. Aga lõpuks harjusin ära. Need juriidilised vaidlused on täiesti omaette ooper. Minu arvamus on, et see kuju on juba nii palju tähelepanu saanud, see oleks Viljandis üks vaatamisväärsusi. Muidugi me võime seal midagi natuke muuta, kui omaksed soovivad, aga ma ei poolda selle mahavõtmist. Kõiki nüansse ma selles vaidluses ei tea, aga no peab olema ju võimalik kokkuleppele jõuda.

Mis siis, kui ei ole? Kas oleksite nõus Joala lesega kohtusse minema?

Raske küsimus. Kuidagi ei meeldi see. Aga võib-olla tulekski kohtusse minna. Asi selgeks vaielda. Kogu aeg räägitakse midagi pärimisest ja omandist, aga meeldib see meile või mitte, see kuju on moodustanud osa Eesti skulptuuri ajaloost ja Joala on meie mälus, osa Eesti kultuurist. Ma arvan, et omandiküsimus ei saa päriselt tappa avalikku huvi.

Heidame korraks veel pilgu minevikku. Põhja-Sakala vallas kandideerib vallavanemaks Priit Toobal.

Priit alustas erakonnas siitsamast nii-öelda, mina olin piirkonna esimees ja tema oli väga tubli aktiivne ja ideedega noormees. Ei taha kommenteerida neid asju, mis talle kaela kukkusid, kohtuasju. Eks paljud üritanud tal näha suuremat süüd, kui mina oskaks arvata või temast usuks. Ta on oma tegude eest vastutuse võtnud ja karistuse kandnud. Ta on noor ja ettevõtlik inimene ja tal ei ole vahepeal kerge olnud, tükk aega mässas, nüüd alles hakkab uut hoogu sisse saama. Miks tal ei võiks olla teist võimalust?

Teid ennastki võidakse rünnata, veidi seda juba tehaksegi. Loen ühe kohaliku kandidaadi blogist: «Keskerakonna esinumbriks on tuntud roolijoodik.»

See on nüüd küll natuke karmilt öeldud, justkui ma istuks iga päev promillide ja aurudega rooli. Ma ei ilusta nüüd midagi, aga ma olen juhtunut siiralt kahetsenud ja võtsin ka toona vastutuse, astusin ministrikohalt tagasi. Olen sellest õppinud. Niisugused seisukohad niidavad muidugi natuke jalust maha küll. Väga agressiivselt pole keegi sel teemal otse rünnanud, kuigi teinekord ikka küsitakse kampaaniate käigus selle kohta.

See oli muidugi väga rumal asi, ma tõesti ei osanud arvata, et mul võiks mingisugused jääknähud olla. See muidugi ei õigusta absoluutselt mitte midagi.