Lembit Peterson: kunstil võib olla jõud aidata inimesel jälle tõusta ja edasi minna

Lembit Peterson on töötanud Ugalas lavastajana, juhatanud kultuurikolledži teatrikateedrit ning lavatöö on teda Viljandisse ikka aeg-ajalt tagasi toonud. Foto: Elmo Riig

Ugala teatri uus hooaeg algab sel reedel, kui esietendub William Shakespeare’i «Suveöö unenägu» – lugu, mis kõneleb unenäo ja ärkveloleku saladusest ning armastuse paljudest palgejoontest, tema lättest ja pühadusest, tema ohtudest. Lavastaja Lembit Peterson toob lavale oma õpilased, Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 30. lennu tudengid.

Lembit Peterson, 31 aastat tagasi tõi lavakunstikooli 15. lend, kuhu kuulusid teiste seas Merle Palmiste, Üllar Saaremäe ja Garmen Tabor, Ugala suurele lavale «Suveöö unenäo». Lavastaja oli nende kursuse juhendaja Kalju Komissarov. Nüüd teete Ugalas sama oma juhendatava 30. lennuga. On see lihtsalt asjaolude kokkulangemine?

Ma ei tea, kuidas see juhtus. Ma ei mõelnud sellele, kuni kord Garmen ütles tagasihoidlikult: «Meie tegime seda ju ka omal ajal siin.» Siis tuli meelde küll! (Naerab.)

Lähtusin seda näidendit 30. lennu bakalaureusetöö lähtematerjaliks valides ikkagi sisulistest otsingutest – mis oleks õpilastele nii teemade kui näitlejameisterlikkuse arendamise seisukohalt sel elu- ja õppeperioodil tähtis – ning «Suveöö unenägu» tundus kas just teatritegemise õpikuna, aga materjalina, mis õpetab nii elu kui teatrit, õpetab inimese hinge- ja vaimuelu tundma ning annab õpilase igakülgsele arengule hea aluse. Paneb mõtlema elu ühe suurima väljakutse – armastuse üle.