Marek Tiits: me ei tohi maha jääda, me ei tohi ära anda oma eeliseid

Eelmisel reedel toimus Viljandi uue jalgpallihalli sarikapidu. Foto: Marko Saarm

VIIBISIN nädal tagasi, 3. septembril ühel rõõmsasisulisel ettevõtmisel ning see tekitas palju mõtteid, mida soovin nüüd sinuga, hea sõber, jagada. Viljandis Männimäel nimelt peeti sarikapidu: sümboolsesse vaheetappi on jõutud multifunktsionaalse jalgpallihalli olmehoone ehitusega ja peagi hakatakse püstitama halli kuplit.

Halli valmimise vastu tuntakse elavat huvi nii Viljandi maakonnas kui väljaspool selle piire. Oleme siin, meie armsas Viljandis, valmis saamas üht väga erilist spordiobjekti. Nii põhjalikult ja – mis eriti oluline – nii mitmetahuliselt ei ole ühtki jalgpallihalli ehitada võetud lähiriikideski, rääkimata teistest Eesti linnadest. Ma ei salga, mu rind paisub alati uhkusest, kui just Viljandis saadakse ükskõik millises eluvaldkonnas hakkama millegi uudsega, tehakse midagi teistmoodi. Targemalt, efektsemalt, paremini. Ma muutun siis jutukaks ja vatran erutatult sellest, kui kuradi äge on Viljandi ja miks siin tehakse ägedaid asju ja kui ägedad inimesed siin on ja ...