Praegune mets on korilashingede paradiis

Põhjatoriku magus lõhn oli väga tugev, loodusfotograafi ninna jõudis see poolesaja meetri kauguselt. Foto: Karl Adami

Käes on aeg, mil paljudel on raske taltsutada enda sisemuses peituvat korilashinge. Viimasel ajal olen mitu korda seadnud sammud metsa ning peale linnuhäälte ja puuhiiglaste kääksude on seal kostnud hõikeid ja valju vestlustki. Mõnes metsanurgas on olnud seenelisi rohkem kui sulelisi.

Kuigi seened on ju metsas aasta läbi, muutuvad need olulisemaks siis, kui nähtavale ilmub rohkelt nende seente viljakehi, mida sünnib kas pannile panna või purki pista. Minus tekitab see aeg keva­dise rändlindude saabumisega samaväärset elevust. Meie metsad on üldiselt liigirikkad, nõnda leidub meil väga erineva värvuse ja kujuga seeni, mida on tore pildilegi püüda. Kuigi ma võtan ette puhtalt seenelkäikegi, on mul enamasti kaamera ­kaasas. Viimaste päevade pärastlõunad olen veetnud vanemates puistutes, ajades taga lamatüvedel ilutsevaid torikseeni.