Hallistes tähistati Friedrich Karl Akeli 150. sünniaastapäeva

Akelite kenotaafid pühitses Viljandi praost ja Halliste koguduse õpetaja Marko Tiitus. Foto: Tauri Hütt

Pühapäeval tähistati Hallistes riigivanem Friedrich Karl Akeli 150. sünniaastapäeva kahe tähtsa ettevõtmisega: esitleti ajaloolase Priit Rohtmetsa monograafiat "Friedrich Akel – silmaarst, diplomaat ja riigimees" ning pühitseti riigivanema, tema abikaasa ja poja kenotaaf Halliste surnuaial.

Päev algas mälestushetkega Akeli sünnikohas Nosi karjamõisas, sealt edasi mindi Halliste põhikooli, mille aulasse oli kogunenud ajaloohuvilisi lähedalt ja kaugelt.

Priit Rohtmetsa monograafiat "Friedrich Akel – silmaarst, diplomaat ja riigimees" esitleti Halliste põhikooli saalis. Raamatu käsikiri on valminud riigikantselei stipendiumi "Eesti riigijuhid 1918–1940/1944" toel ja selle andis välja rahvusarhiiv. Akadeemik Tõnu Tannberg rõhutas riigivanemate eluga seotud tahkude uurimise olulisust ja avaldas lootust, et stipendiumi toel saab lähiajal valmis Jaan Teemanti biograafia.

Seni on "Riigivanemate" sarjas ilmunud neli raamatut: Jüri Andi "August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat", Indrek Paavle "Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief", Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri "Konstantin Päts. Poliitiline biograafia" ning Krista Aru "Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem". Sellest, et rahvas ajaloo vastu huvi tunneb, räägib ennekõike asjaolu, et kõik need raamatud on läbi müüdud. 

Priit Rohtmets andis esitlusel lühikese ülevaate riigivanem Friedrich Karl Akeli tegevusest, rõhutades, et tema elu on seni uuritud väga tagasihoidlikul määral. Tagasihoidlik oli ka mees ise: ta ei pidanud vajalikuks oma elu mälestuste kaudu jäädvustada ning palju ei ole temast kirjutanud ka sõbrad ja kolleegid. On ainult isiklikud kirjad tulevasele abikaasale. Akel oli seni üks ja ainus Eesti esindaja rahvusvahelises olümpiakomitees ja isegi Lausanne'is komitee arhiivis ei ole tema kohta midagi leida.

Nii täidabki käesolev monograafia Eesti omariikluse esimese perioodi ajaloo ja Eesti riigimeeste elulugude uurimises suure lünga ning on seda kaalukam, et Akeli saatus oli olla riigitüüri juures ajal, mil noor Eesti riik elas üle esimest majanduskriisi ja kommunistid üritasid 1. detsembril 1924 vägivallaga kukutada tema põhiseaduslikku korda. Kolmel korral välisministrina ja kolmes riigis saadikuna töötanud Akeli jälg on suur ka meie toonase välispoliitika kujundamises ja enne Eesti riiklust seltsitegevuses.

Halliste surnuaiale mindi rongkäigus. Akelite hauaplats sai korrastatud suvel üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica eestvedamisel. Friedrich Karl Akel oli üks selle organisatsiooni asutajaid 1907. aastal ning valiti hiljem korporatsiooni auvilistlaseks. Samuti kuulus korporatsiooni tema poeg, Friedrich Akel juunior.

Kenotaafid pühitses Viljandi praost ja Halliste koguduse õpetaja Marko Tiitus. Kõne pidas Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa, kes rõhutas, kui tähtsad on liikumine ja sport rahva tervise seisukohalt.

Kõnega esines Fraternitas Estica vilistlane ja ajaloolane Peeter Talvar, kes tuletas meelde, et Friedrich Karl Akeli, tema abikaasa Adele Karoline Akeli ja nende poja Friedrich Akeli elutee katkes ebaloomulikul viisil ning ühtegi hauakoht ei ole teada. Peeter Talvar rõhutas: "Surmad ja küüditamised ei suutnud meie rahva ajaloolist mälu kustutada. Oleme kurja teinutele andestanud, kuid mitte tehtut unustanud. Sellised ajad ei tohi enam iial korduda. Seepärast hoidkem oma väikest Eesti riiki, eesti keelt ja kultuuri, hoidkem üksteist!"