«Vaevalt saab looduskaitsesüsteem paika loksuda ja tööle hakata, kui juba tehakse uus reform ja kõik on jälle segamini,» ohkas üks kogenud keskkonnategelane kolm aastat tagasi, kui moodustati looduskaitsekeskus.
Juhtkiri: Rapsiv reform
Nüüd on põhjust seda kurtmist korrata, sest 1. veebruaril liidetakse keskkonnateenistused, looduskaitsekeskus ja kiirguskeskus ühtseks keskkonnaametiks. Vaadates ümberkorralduste intervalli, tundub, nagu oleks muudatused tõepoolest eesmärk omaette.
Juba siis, kui reorganiseerimist kavandama hakati, oli suur osa looduskaitseringkondadest nende vastu. Nüüd on kära veelgi valjem, sest isegi liidetavate asutuste juhid ei saa aru, mis toimub.
Kindlasti on reformil ka kasulikke külgi, näiteks kaob vajadus küsida topelt kooskõlastust nii looduskaitsekeskuselt kui keskkonnateenistuselt. Samuti ei puudu ebameeldiv pool, kas või vajadus hakata erialaspetsialiste kahe maakonna peale jagama.
Ent praegusel juhul ei hakka «Sakala» analüüsima ümberkorralduste sisulist poolt, sest korraldusliku osa ümber valitsev segadus varjutab selle.
Kuidas on võimalik, et inimesed saavad töökoha tulevikust teada alles nädal enne ühendasutuse loomist ja siis ka umbmääraselt? Miks valiti keskkonnaameti piirkondlike üksuste juhid alles nüüd, kui ometi oleks igati loogiline, et just nemad on muudatuste elluviijad? Miks on seni lahtine, mis saab seniste asutuste hoonetest, näiteks Soomaa keskusest?
Sotsiaalminister Maret Maripuu umbusalduskatse järel riigikogus peetud kõnes avaldas tekkinud olukorra pärast rahulolematust ka roheliste erakonna juht Marek Strandberg, kes lõpetas sõnadega: «Hüppab Maripuu, valmis panna (keskkonnaminister Jaanus) Tamkivi.»
Esmalt tasub siiski ära oodata veebruari algus, kuid kui korralagedus jätkub endist viisi, peaks Reformierakond keskkonnaministri portfellile tõepoolest uut kandjat otsima hakkama.