Pärsti raamatukogu, kus pole veevärki ja käimla asub õues, on kärekülma talvepäeva kiuste õdusalt soe.
Olga Sööt juhatab lugeja õige teose juurde
9. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kütja tuleb hommikul kell neli ja teeb tule ahju, reedab raamatukogu juhataja Olga Sööt särtsuvate plekkahjude saladuse.
Kui raamatukogule anti kakskümmend kaheksa aastat tagasi praegused ruumid, asus punastest tellistest hoone teises otsas kauplus ja keskele jäi paar korterit. Pood suleti sajandivahetuse eel ning korteridki on tühjaks jäänud.
«Loodame, et kevadel algab meil remont, selleks ajaks kolime koolimajja,» räägib Sööt, kel saab 1. augustil täis nelikümmend aastat Pärsti raamatukogu juhatajana töötamist.
Kogu elu ühele ametile ja paigale truuks jäänud raamatukoguhoidja käis kultuurikooli teisel kursusel õppides madisepäeval koos koolikaaslastega Pärsti koolis külas. Tollane direktor Adik Sepp kurtis, et nende raamatukoguhoidja jäi pensionile ja on tarvis uut.
«Kes siia poripõrgusse ikka tahab tulla,» ütles tütarlaps toona, ent valis pärast kooli lõpetamist siiski Pärsti, ehkki oli käinud vaatamas ka Viisu raamatukogu ja loobunud koguni võimalusest linna tööle jääda.
Pärsti raamatukogu avab uksed hommikul kell veerand üheksa. «See on bussi sõiduplaani järgi,» selgitab Olga Sööt.
Maaraamatukoguhoidja tööpäev algab arvuti sisselülitamisega. Seejärel paneb ta riiulisse eelmisel õhtul laudadele jäänud köited ja koristab ruumid — eraldi inimest selleks palgal pole.
Eestiaegsetel roheliseks võõbatud riiulitel on lastekirjandus. «Panen raamatuid ka lauale valmis, siis on lastel kohe hea neid vaatama hakata,» räägib juhataja ning astub järgmisesse, veidi jahedamasse ruumi:
«Siin on meil ilukirjandus ja siin koduloonurk,» tutvustab Sööt karget kambrikest, kus on koha leidnud vanad fotod ja ümberkaudsete külade kohta tehtud kodulooliste uurimuste vihikud. «Need fotod saime tänu juhusele.
Viljandi antikvariaat oli aastaid tagasi suvel suletud ja üks inimene annetas oma raamatud meile — nende vahelt me igivanad pildid leidsimegi.»
Poliitika, meditsiin ja teaduskirjandus mahuvad lugemissaali riiulitele. Sealsamas on käsitöö-, kokandus- ja aiandusraamatud ning ajakirjandusväljaanded, samuti kaks arvutikohta. «Siin teeme ka teemapäevi ja kohtumisõhtuid. Täna pärastlõunal algab luuletund.»
Luulet loevad Olga Söödi kõrval osalejad ise, võttes kaasa omaloomingut ning kandes ette ka suurte meistrite tekste. Saal mahutab paarkümmend inimest. Kui kõik istekohad ei saagi ehk hõivatud, siis tühjaks ei jää ruum kindlasti — selles on juhataja veendunud.
Kas tädil on tükikest leiba?
«Raamatukogutädi, kas teil Madise leiba on?» — «Madise leiba võid osta toidupoest, raamatukogust saab ikka raamatuid.» Nõnda meenutab Olga Sööt seika, kui ühel koolitüdrukul oli tarvis laenata Jaan Krossi «Mardileiba».
Lapsed tulevad raamatukokku, kui koolis on tunnid lõppenud, see on üks võimalus sisustada bussi ootamise aega. «Õpilasi on Pärsti koolis küll väheks jäänud, ainult viis neid siin veel ongi. Esimesse klassi ei tulnud enam ühtegi,» kurvastab naine.
Pärsti raamatukogus on peamiselt eestikeelne kirjandus, vähesel määral ka inglis- ja venekeelset õppematerjali. «Kõik lugejad on eestlased, meie kandis muud rahvast ei ela,» teab Sööt üsna täpselt piirkonna inimesi ja nende eelistusi.
«Kõige rohkem tahetakse elulugusid ja ilukirjandust. Väga populaarsed on ka käsitöö-, kokandus- ja aiandusväljaanded,» loetleb ta.
Pärsti raamatukogus on üle 16 000 teose ja iga nädal saab Sööt Viljandi linnaraamatukogust uute nimekirja. Kui palju pakutust Pärsti riiulitele jõuab, otsustavad juhataja ja tema käsutuses olev summa.
Raha annab riik raamatukogule teeninduspiirkonna elanike arvu järgi. Mullu peeti Pärstit 991 ja tänavu 954 euro vääriliseks. Raamatutel on iga ja kasutusaeg pikemad kui ajakirjandusväljaannetel, seepärast tellib Olga Sööt neid oma kogusse rohkem.
Meedias rohkelt kõneainet pakkunud kirjanduse valiku teema kohta tunnistab kauaaegne raamatukogutöötaja, et temale polnud selles midagi uut. «Ikka oleme jälginud, millised teosed auhindu saavad, ja neid võimaluse korral tellinud.»
Teinekord muudab tellimise keerukaks asjaolu, et auhinnanominentide nimekiri küll saadetakse, ent pahatihti on nende raamatute kohta raske infot leida. «Cartland sai küll kõvasti reklaami,» itsitab Sööt. «Kui mõnele seda sorti raamatud meeldivad, siis teised ei loe neid kunagi. Nüüd küsitakse vahel ikka, kas seda Langi-raamatut ka on.»
Parematel aegadel aastas rohkem kui kolmesada inimest teenindanud raamatukogus on praegu 148 lugejat. «Sellise hulga juures saavad inimeste eelistused üsna ruttu selgeks ja on võimalik kliendile ka soovitusi jagada,» teab Olga Sööt raamatukoguhoidja rolli. «Igaühele leidub sobiv raamat, peab üksnes jälgima, et liiga raske või sobimatu teosega kedagi lugemise juurest eemale ei hirmutaks.»
Hüvasti, kartoteek!
Iidse kartoteegisüsteemi asemele moodsa tehnika tulekut peab Olga Sööt suurepäraseks. Raamatute ja lugejate kohta arvet pidada on nüüd märksa meeldivam.
«Kartoteegitöö oli raamatukogus ainus tegevus, mida ma eriti ei armastanud,» tunnistab mu vestluskaaslane ja kiidab nüüdisaegseid võimalusi: «Kui meil soovitut ei ole, vaatan, kus see raamat on ja kas sellele on järjekorda. Kui pole, saan tellida teose Viljandist või mõnest teisest maakonna kogust.»
Aiandushuviline juhataja on aastate vältel raamatukokku elama toonud hulga taimi. «Nad puhastavad õhku ja teevad ruumid hubasemaks. Suvel hoian korras maja ümbruse lilleaia,» räägib ta.
Naine ütleb, et kaevas sügisel välja mitu pojengipõõsast ja viis koduaeda hoiule, et algavad renoveerimistööd taimedele liiga ei teeks.
Kuigi raamatukogus käib ehk külmal ajal rohkemgi inimesi, on siin valjem sumin hoopis suvel: mesilased on kahe akna kõrvale pesa teinud.
«Suvel sumiseb terve sein ja annab head meelõhna,» lisab Olga Sööt.