Majandusteadlase Andres Arraku sõnul lõi majanduskriis soodsad tingimused, liikumaks senisest kiiremini teadmistepõhise majanduse poole, ent otsustavaks saab haridussüsteemi võime seda arengut toetada.
Teadlane: kriis tervendab
9. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadmistepõhisest majandusest kui Eesti ainsast mõistlikust väljavaatest on räägitud pikalt. Andres Arrak, kas teie arvates on sellest mõistest õigesti aru saadud ja mil määral me selle poole liigume?
Eesti ekspordib praegu ikka veel liiga palju vähest lisaväärtust sisaldavaid produkte, näiteks töötlemata puitu. Tõsi, viimase statistika järgi on ekspordis tähtis osa ka masinatel ja seadmetel, kuid ma ei tea, kui palju sellest moodustab reeksport. Kui teeme peamiselt allhanketöid, keevitades kokku mujal valmistatud detaile, pole põhjust uhkustada.
Mis puutub teemasse laiemalt, siis viimased paarsada aastat, alates Briti tööstusrevolutsioonist, on püramiidis olnud alumine ehk lihtsat käsitööd tegevate tööliste aste kõige laiem. Mida ülespoole, seda vähem on inimesi, aga seda rohkem lisaväärtust nad oma peaga annavad. Teadmistepõhise majanduse puhul püramiid pöördub.
Ka Euroopa ja maailma ühes rikkamas riigis Luksemburgis vahetab keegi autodel rehve ja keegi passib turvamehena hotelli ukse ees, aga kõige rohkem on siiski neid, kes liigutavad pangakontodel raha. Selle pärast ongi neil sisemajanduse koguprodukt ühe elaniku kohta nii suur.
On tähtis meeles pidada, et püramiid saabki pöörduda ainult majanduskriisi kaudu. Ettevõtted asuvad tootlikkust tõstma ja sellega kaasneb tööpuuduse kasv. Ülejäävad töötajad peavad juurde või ümber õppima. See on hea tõuge, et omandada uusi teadmisi ning asuda tööle uutesse, niinimetatud homsetesse harudesse.
Kohati tundub, et masu on andnud hoopis vastupidise käigu. Loiu majandusega piirkondades, nagu Viljandimaal, tuntakse rõõmu igast töökohast, ükskõik kui «eilne» see ka poleks. Muud võimalust lihtsalt ei ole.
Saan nendest meeleoludest aru: kui kitsas käes, on inimesed nõus tegema mida tahes. Aga enamjaolt selline loogika ei toimi. Et tööpuudus püsib suur veel tükk aega, on töötutel ikkagi kaks võimalust: nad kas joovad ennast külapoe juures surnuks või võtavad midagi ette oma oskuste ja teadmiste moderniseerimiseks. Uued töökohad ei jää tulemata ja targalt teevad need, kes end sellele häälestavad.
Praegu häälestavad paljud end hoopis Soomes elamisele.
See ei olegi kõige halvem variant. Kui kodus ei jää lapsed kasimata ja kasvatamata ning Soomes teenitud raha jõuab lõpuks ikka Eestisse, on see pigem hea. Pealegi on ka seal võimalik omandada uusi oskusi, mida saab hiljem Eestis rakendada. Tööjõu vaba liikumine on üks suuremaid voorusi, mida eurointegratsioon on endaga kaasa toonud.
Aga pöördume tagasi kohapeale jääjate juurde. Nende seas maksab nüüd ettevõtlik vaim rohkem kui kunagi varem — eriti maal, sest sinna ei too keegi midagi kandikul kätte. Inimesed peavad pingutama, et luua endale ise töökoht.
Õigupoolest on ka Missos või Mehikoormas arenguks päris head võimalused. Küsimus on, kas inimestel on pealehakkamist ning oskust toetusi küsida. Kui mentaliteet on õige, võib imesid korda saata.
Mentaliteet sõltub haridusest.
Jah. Olen aastaid tegutsenud selle nimel, et Eesti üldhariduskoolide õppeprogrammi võetaks ettevõtluskursus. See ei ole õnnestunud, sest ühelt poolt pole vanemad ja lapsed sellega kaasa tulnud ning teiselt poolt pole haridusministeerium eriti
aidanud.
Ettevõtlusfilosoofia on majandusest laiem mõiste ning meil vähe levinud. Seepärast unistabki enamik noori, et võiks teha avalikus sektoris või välisosalusega firmas palgatööd. Haridussüsteem soosib ühiskonnale lootmist ega julgusta võtma vastutust enda kanda. Kõigele lisaks oleme tugevalt kaldu humanitaaria poole.
Pealegi juba 20 aastat järjest.
Tõsi. Esiteks usutakse endiselt, et inseneriks olemine või tootmisprotsessi juhtimine tähendab põlvini mudas sumpamist. Teiseks peljatakse matemaatikat ning ihatakse õppida avalikku haldust või hispaania keelt.
Vähesed on ära jaganud, et valdkonnad, kus hakkab põnevaks minema ja kus hakatakse kõige rohkem maksma, on suuresti seotud matemaatikaga.
Selles ei ole süüdi lapsed, vaid vanemad, kes unistavad, et järeltulijad töötaksid konditsioneeritud büroodes kohvimasina lähedal. Tegelikult on tulevik mujal.
Hea näite pakub Viljandi külje all tegutsev aktsiaselts Bestra Engineering, kus valmistatakse seadmeid ühele maailma suuremale naftapuurtornide tootjale. Pange tähele, seda on võimalik teha pisikeses Päri külas! Hakkaksid vaid Eesti kool ja kodune mentaliteet sellist arengut rohkem toetama.