Väikelinna ühisköögist põhjamaa Itaaliasse ehk Minu kodude lugu

Vahet pole, kas elada põlislaanes või linnadžunglis – kodust saab kodu siis, kui selle elanik niimoodi tunneb. Foto: unsplash.com

Me kõik teame ütlusi nagu «Mu kodu on mu kindlus», «Koduseinad kaitsevad» või «Kodu on seal, kus on su pere». Olen ise sadu kordi rääkinud, kuidas paari kümnendi eest bussiaknast tuledes Viljandit nähes teadsin kohe, et olen koju jõudnud. Läks küll veel jupp aega, enne kui ma ka elamispinna mõistes päriselt rahu leidsin.

Eri eluperioodidel on mu koduks olnud väga eri­ilmelised paigad. Ükski varasematest polnud ehk päris see, aga kõik need olid olulised verstapostid minu kojujõudmise teekonnal. Katsun need eelkõige endale mõeldes kimpu köita ning loodetavasti paneb see teidki pisut nostalgilises meeleolus tagasi vaatama.

Kodu number 1

Minu lapsepõlvekodu Elvas asus kaubamaja taga. Kui sellest majast praegu mööda juhtun sõitma, ei suuda ära imestada, kuidas nii pisikesse osmikusse viis korterit ära mahtus. Aga mis seal imestada – meie ema, isa ja õega elasime ühetoalises korteris ning jagasime naabritega ühiskööki, mis oli keskelt kardinaga poolitatud.