Pärnu jõe lopsakas roheluses käib vilgas elu

Jõe ääres on kaldataimestik endiselt lopsakas ja veepiirilt tõusvates rohelistes vallides leidub nii õitsejaid kui sulelisi. Foto: Karl Adami

Mingi salapärane jõud suisa tõmbab mind igal aastal alates augustist jõgede äärde. Ilmselgelt satun sinna aasta läbi, kuid just selleks ajaks on suurem osa jõeluhti niidetud ja vee äärde pääseb, ­ilma et peaks kummikusse nirisevat kastevett või sinna potsatavaid tigusid pelgama. Jõeäärne kaldataimestik on siis veel endiselt lopsakas ja veepiirilt tõusvates rohelistes vallides leidub nii õitsejaid kui sulelisi.

Minu üllatuseks õitses alles mõne päeva eest luigelill. Seda taime on Siberis kutsutud ka Jakuudi leivaks. Veel sadakond aastat tagasi olla seal selle kuivatatud juurikate eest makstud nisujahuga võrdset hinda. Luigelille juurikad sisaldavad nimelt kuivkaalust rohkem kui poole tärklist, peale selle aga ka rasva ja valku.

Ravimina ja kohvi aseainena on luigelille juurikaid tarvitatud Lõuna-Euroopaski, kuid Eestis pole seda taime kunagi nii massiliselt kasvanud, et seda saaks laialdaselt koguda. Kes jõe ääres ­liigub, teab, et suuri õievälju see taim ei moodusta.

Õiteta ei paistaks luigelille ­pikad ja kitsad lehed lopsakast kaldataimestikust kuidagimoodi silma. Õied on luigelillel aga kaunid, õrnalt roosakaspunakatriibu­lised ja sarikas võib neid olla üle 20. Kõik need korraga muidugi lahti ei löö.