Ajaloolise kaardimängulaua tagant lahkus Eesti aga võitjana. Osaliselt tänu saatusele, kes oli pakist võidukaardid jaganud, osaliselt aga tänu nendele inimestele, kes oskasid toona sobivaid kombinatsioone just õigel ajal välja käia. Samas oli see alles esimene tihi pikas mängus, milles sugugi kõik ei olnud ilus. Nii mõnelgi tuli süüa kartulikoori, kui teised mõnuga Mehukattit rüüpasid; ühed kaotasid kodu ja teised said selle tagasi. Me elasime üle näpistava vaesuse, kauboikapitalismi ja kurjategijate hirmuvalitsuse. Me nägime, kuidas suure vaenlase vastu ühte hoidnud rahvas jagunes huvirühmadesse. Ja kõige selle valu ja vaeva käigus lõime ühe eduloo teise järel.