Priit-Kalev Parts: käib kliimasõda, ikka kostab tango

Priit-Kalev Parts Foto: Marko Saarm

NII KÕLAS üks külma sõja aegne malevalaul, kuigi tango kostis tuumasõja taustal. Nüüd elame süvenevas kliimakatastroofis ja ikka – Mati Undi sõnu laenates – lõbusalt saeme oksa, millel istume.

Praegu hakkab saagimine silma Viljandis Uuel ja Tartu tänaval. Elan minagi kaasa kodumaise põlislooduse taandumisele naeruväärsete dekoratiivistikute ees, millest pole rõõmu ei lindudel, putukatel ega samblikel. Aga nood mõned puud pole siiski asja tuum.

Asja tuum on totaalses äraviskamiskultuuris ning meie võimes ja tahtes sellist priiskamist endale lubada. Vaadakem seda absurdi objektiivse pilguga. Alles me viskasime ära ametite maja, mille ehitamist mäletan ähmaselt veel omaenda lapsepõlvest. Asemele ehitame «energiatõhusa» monumendi. Peatselt viskame ära kultuuriakadeemia peahoone, mis on napilt paarkümmend aastat vana. Kunst nõuab ju ohvreid, miljööväärtuse nimel toome tänavakivegi lausa Hiinast.