Lugu pakasest, jalgsikõnnist ning külmunud munast

Külma ilmaga väljas viibivaid inimesi saadab paks valge aurupilv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kõik sai alguse sellest, et autokütuse hind tõusis Eesti tanklates enneolematule kõrgusele. Külmadel hommikutel autot soojendades tundus mulle üha enam, et näen sente koos heitgaasiga taeva poole lendamas.
 

Kui kõige tipuks ennustasid meteoroloogid, et Eestisse saabub Siberist külmalaine, sai minu mõõt täis. Vaatasin oma kaugemad sõidud kriitilise pilguga üle ning leidsin, et pakasega ei tahakski neid ette võtta.

Sõelale jäi vaid marsruut kodu—töö—pood, mis oli tänu soojadele saabastele võimalik ka jalgsi läbi käia. Pealegi on kogemused näidanud, et rohkem kui 20-kraadise pakasega ei ole mõistlik autot lühisõitudeks käivitada. Ühtlasi saab jalgsikõnniga rahuldada värskes õhus liikumise vajadust, milleks on talvel muidu vähe võimalusi.

Et otsus oleks kindlam, hõikasin selle ka teistele välja ning kirjutasin 30. jaanuari hommikul Facebookis oma seinale: «Sel nädalal käin jala tööl — autot pole ju mõtet niisuguse külmaga mõne kilomeetri pärast piinata.

Eks näis, kas pühapäevaks on mul nina, kõrvad, sõrmed ja varbad kõik elusad ja terved!»

Teade kogus elavat vastukaja.

«Soovitan tunda muret ka auto aku pärast, kui tal nädal aega selliste ilmadega plaanid seista lasta,» hoiatas üks.

«Pane sa tähele, Liisi, et jõuad poole kiiremini tööle! Et on külm, siis tuleb kahekordse kiirusega edasi liikuda,» ennustas teine.

«Jala ongi mõnus käia. Näeb ja kuuleb enda ümber ka midagi,» nentis kolmas.

Silmad külmetavad

Kui esmaspäeva hommikul Männimäelt kesklinna tööle ruttasin, ei teadnud ma veel, et kella üheksa ajal mõõdeti Viljandis 17,6 külmakraadi. Tööinimesed lahkuvad praegu kodust ju kõige külmemal, päikesetõusu ajal.

Miinuskraadide täpne hulk jäi mulle saladuseks ka teistel hommikutel, sest mul pole kodus välitermomeetrit. Võib-olla see teadmatus andiski julguse pakaselist ilma ignoreerida. Pärast poole tunni pikkust matka oli kontoris põnev arvutist EMHI kodulehelt uurida, millistest miinuskraadidest seekord läbi olin marssinud.

Teisipäeval, kui päikesetõusu ajal oli Viljandis 20,7 miinuskraadi, tõi projekt «Pakasega jalgsi tööle» uusi avastusi. Tõdesin, et kui kõik teised kehaosad on võimalik ilusasti sisse pakkida, siis nägu ja silmad on külma eest kaitsmata. Kusjuures ka silmad külmetavad!

Ripsmetušši ei tasu enne säärast jalutuskäiku kasutada, sest pakane ajab nutma ning lugu päädib määrdunud põskedega.

Sõbrad soovitasid Facebookis: «Näo ette tuleb panna niinimetatud röövlimask või buff ehk toru. Silmadele võib natuke sooja anda prillide kandmine. Kui eriti peen tahad olla, sobiks näo ette loor — pidavat aitama, aga kas ka 20-kraadise külmaga?»

Veel üks soovitus: «Sa määri nägu paksult hanerasvaga sisse! Just!»

Mõistagi ei hakanud ma nägu rasva või millegi muuga määrima, sest tööle minnes peab ikkagi viisakas välja nägema.

Hingeõhk aitab

Kolmapäeval arendasin kõndides suuremat kiirust kui varasematel päevadel, sest pakasele oli lisandunud tuul. Külma oli juba 22,7 kraadi.

Neljapäeva hommikul jälgisin korteriaknast, kuidas seitse meest minu maja ees väikebussi käima lükkasid. Läheduses tiirutas ka kaks paari sõiduautosid, mis üksteist liikuma vedasid.

Mina lülitasin aga taas kondimootori sisse, tõmbasin salli ninani ja muudkui kõndisin. Seniks, kuni tööle jõudsin, olin leiutanud uudse hingamismeetodi, mis kogu nägu soojana hoidis. Kontoris sain teada, et väljas oli külma 26 kraadi.

Küünlapäeva suurim mõistatus oli see, kuidas õhtul kandekotis külmakahjustuseta koju toimetada need kanamunad, mille talunik pidi mulle Viljandi toiduvõrgustiku OTT kogunemiskohta turuplatsile tooma. Nagu targemad inimesed hoiatasid, võivad munad krõbeda pakase käes ära külmuda ning hiljem need enam toiduvalmistamiseks ei kõlba.

Võtsin kaasa mitu ajalehte ning sooja riidekoti ning pakkisin munakarbi hoolikalt nende sisse, ise mõttes tihkudes oma sõrmede pärast, mis pidid mõne minuti ilma kinnasteta olema. Õnneks leidus hea inimene, kes mu koos valutavate kätega koju sõidutas.

Hiljem selgus, et tuttavate hulgas on teisigi rumalaid linnalapsi, kes polnud kuulnud sellest, et kanamunad muutuvad külma käes kõlbmatuks. Seepärast otsustasin teha eksperimendi ning poetasin ühe muna reede hommikul rõdule külmuma, et õhtul seda lähemalt uurida.

Nädala viimase tööpäeva hommikul kell üheksa mõõtis ilmajaam Viljandis 25,4 külmakraadi. Õnneks olin selleks valmistunud: pannud enne kodust väljaastumist selga veel ühe kihi kampsuneid, pükse ja kindaid.

Astudes tänavatel, mis olid  kummaliselt inimtühjad, arutlesin omaette, et soojade rõivastega võib ka sellist ilma nautida: päike säras täies hiilguses, korstnad suitsesid ning näha oli isegi punase kõhuga leevikesi. Nood olid tulnud inimasustuse lähedusest sooja ja toitu otsima.

Tööl tervitasin kolleege punaste põskedega — ilmselt olin leevikestelt nakkust saanud.

Et nädalavahetus pidi prognooside kohaselt eriti külm tulema, otsustasin puhkepäevadel pikematest retkedest hoiduda ning saabastele hõlpu anda. Keskendusin hoopis «teaduslikule» eksperimendile, mis oli ootamatult minu kõnniprojektist välja kasvanud.

Munakatse

Kui reede õhtul külmunud muna rõdult tuppa tõin, oli see pragunenud, kuid kõva nagu kivi. Nõudis pingutust, et seda hambulise kööginoaga pooleks saagida. Vaatepilt oli huvitav: koorte sees oli kivistunud sisu, mis jättis mulje, nagu oleks tegemist keedumunaga.

Hommikuks oli munavalge võtnud taas vedela oleku, kuid rebu säilitas endiselt keedetud välimuse.

Kordasin eksperimenti teise munaga, kuid selle lasin üles sulada lahti lõikamata. Tulemus oli sama: rebu jäi ümmarguseks ja tahkeks. Sellest küll kogelmogelit teha ei saanud ning praadimiseks polnudki nagu enam isu...

«Vaat mida kõike saab külmaga teha, elu ju kohe huvitav!» kommenteeris mu katseid üks sõber. «Mul külmusid porgandid esikus ära ja katsetasin ka sulatustehnikaid. Tulid täitsa porgandi maitsega, aga olemiselt on vähe tössid.»

Alanud nädalal jätkab pakane oma võidukäiku: esmaspäeval kell üheksa mõõtis Viljandi ilmajaam 24,9 ja teisipäeva hommikul samal ajal 24,6 külmakraadi. Seega sobib ilm jalgsiretkeks veel küll. Siiski soovitan pakase kätte jalutama minejatel enne oma tervis ja rõivastus kriitilise pilguga üle vaadata, sest tegemist on üsna ekstreemse ettevõtmisega.

Muide, eelmise nädala lõpul läks mu auto proovisõiduks ikkagi käima. Aga las ta seisab veel natuke aega talveunes. Ehk läheb ilm leebemaks ning auto soojendamine ei tekita enam nii suurt ökoloogilist jalajälge.

Lootus, et bensiini hind jälle alanema hakkaks, on ilmselt siiski asjatu.