Kommentaar: Ameerika ostlemisteadus

Kristiina Vaarik Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Ameerikas on poes käik muutunud omaette teaduseks: peale kliendikaardi tuleb kaasas kanda patakat paberitükke, jälgida nädalapakkumisi, teada õigeid kauplusi ning hoiduda maha magamast ülisuuri ühepäevaseid allahindlusi.

Euroopas ja Ameerikas toidupoes käimisel on üks suur erinevus: peale tavapäraste kliendikaardi- ja nädalapakkumiste ilmuvad Ameerikas nädalavahetuse ajalehtede vahel kupongiraamatud, mis sisaldavad reklaampildi kõrval tootja kupongi.

Kupongi abil saab sõltuvalt pakkumisest üht, kaht või enamat ühesugust toodet ostes näiteks ühe dollari kassas maha arvata. Hiljuti leidsin ajalehest koomiksi «Curtis», mis seda kirjeldab.

Mees ja naine lähevad poodi, ostusumma on 348 dollarit. Mees kratsib kukalt ja oigab, samal ajal kui naine valab käekotist lauale suure kuhja paberilipakaid. Iga kupongiga läheb protsent või dollar maha, mõne kauba puhul on kolm ühe hinnaga ning lõpuks jääb summast järele 12 dollarit. «Kupongides peitub jõud!» teatab naine võidukalt.

Nii lähen minagi poodi, patakas paberitükke näpu vahel, ning pean järge, mida seekord kupongiga soetada. Kupong suunab tarbija ostuharjumusi. Kaasa mängib seegi, et kauplus pakub tavaliselt kupongi ilmumise nädalal samale kaubale omalt poolt allahindlust. Kokkuhoid on päris suur, kui olemas on ka kliendikaart: kord õnnestus mul 70-dollarisest arvest soodustustega alla saada tervelt 24 dollarit.

Rahakotiga aitab häid suhteid hoida seegi, kui tead odavaid tööstuskaubapoode. Kõige populaarsem ostlemiskoht Ameerikas on küll vist Wal-Marti kaubanduskett. Sealt on pärit kogu meie ajutise kodu sistustus, mis pole ostetud kasutatud mööbli poest: kokkupandav lauake ja lamp, tekid ja padjad, voodipesu ja sööginõud.

Meie korteri vastas elav india neiu teadis kohe, kust oleme ostnud oma lambi. Temal pidi olema samasugune, kuid teist värvi, ja see olevat ka heal hulgal tema sõpradel. Odav Hiina kaup (nii laud kui lamp maksis 10 dollari ringis) on populaarne Ameerikaski.

Muidugi on kõigi võimaluste maal ka oma halb külg: võlad. Finantsprobleemidest ja nende lahendamise võimalustest kirjutab sealne meedia sageli. «The Baltimore Sun» andis aasta algul ülevaate suurte võlgadega elanikest, kellel laenud ja krediitkaardivõlad ulatuvad 60 000 dollari kanti, kusjuures aastane sissetulek on samas suurusjärgus või isegi väiksem.

Võlgadega hädas olevatele kodanikele pakutakse nõustajaid ja programme. Näiteks Marylandis võimaldab tarbijakrediidi nõustamisteenistus hakata ainult 35-dollarise kuutasu eest nõustajate abil oma võlgu aegamööda likvideerima. Tihtipeale annab see teenistus abi ka tasuta.

Hullematel juhtudel tuleb välja kuulutada isikupankrot, kuid nõustajate esimene soovitus on krediitkaardivõlad siiski tasapisi ära maksta, krediitkaartidest loobuda ja kasutada ainult deebetkaarti, mis ei lase võlgu elada. Need soovitused kõlavad mõistlikult ka Eesti kontekstis.

Et kinnisvarakriis tabas Ameerikat rängalt, pakub valitsus kodust väljatõstmise asemel kaheks aastaks võimalust maksta riigi rahaga umbes 70 protsenti kodulaenu ning kui seejärel teeb inimene tagasimakseid korralikult, kustutab valitsus abilaenu.