Arvustus: Idee kui peategelane

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Margus Haav
Margus Haav Foto: Elmo Riig

Totalitaarrežiimide mehhanismid ning psühholoogia paeluvad lugejaid jätkuvalt. Francis Spuffordi žanriliselt keeruliselt määratletav «Punane küllus» on intelligentne ja mõneti erandlik teos, mis balansseerib ilukirjanduse ja ajaloo vahel. Spuffordi enda arvates ei ole see romaan, sest selles tuleb liiga palju selgitada. Ometi pole see ka ajalugu, sest selgitused on antud jutustustena. Muist tegelasi on reaalselt eksisteerinud, muist mitte. Kronoloogiline joon on ühtlane, tegevuspaigad autentsed, kirjeldatu reaalne.

Raamat jutustab peamiselt 1950. aastatel Nõukogude Liidus elanud mitmesuguste elualade inimeste olupildikeste kaudu tolleaegsest mõtteviisist. Spuffordi kui eemalseisja fiktsioon tundub realistlik ka neile, kes mäletavad kirjeldatud aega oma kogemustest. Peale kasvanud uuel põlvkonnal puudub Nõukogude Liiduga isiklik suhe.

Tolleaegne topeltmoraal ja võltsretoorika näivad ajaliselt distantsilt vaadates kahtlemata koomilised ning absurdsed, kuid vahel tasub siiski meenutada, et elasime nii vormilt kui sisult kuritegeliku okupatsiooni režiimi haardes, ning siis ei tundugi see enam eriti naljakas.

Francis Spuffordi suurepärane teos tõmbab osavalt paralleele kommunismi ja vene muinasjutuvaramu vahel. Porist ja sissesõtkutud rööbastest põgeneti lendavate vaipade ning mõttekiirusel kappavate hobuste juurde. Muinasjuttude unelmad korrigeerisid tegelikkuse vigu.

Nikita Hruštšov lubas 1959. aastal otsesõnu, et muudab muinasjutufantaasia argireaalsuseks. Niisiis oli lootust, et igaüks võibki peagi ronida mööda kapsavart üles, suruda end läbi taevas haigutava augu ning jõuda maale, kus veskikivid pöörlevad iseenesest ning iga Loll-Ivan võib vabalt vitsutada või ja hapukoorega pliine.

Stereotüüpse mõttemudeli järgi püsis kogu NSV Liidu utoopiline, toimimatutele vastanditele rajatud majanduspoliitika juhmidel aparatšikutel ja võltsimise abil ületatud viisaastakuplaanidel. Mingil määral oli see kahtlemata tõsi, kuid mitte alati.

Inimesed mäletavad veel karjuvaid kontraste tühjade poeriiulite ning ühtsest allikast kontrollitava meedia vahendatava ideoloogilise hallutsinatsiooni vahel. Paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et riigi sõjajärgne majanduskasv oli tõepoolest särav. 1957. aastal tegi sputniku üles lennutamine mahajäänuks peetud Venemaast hiilgava tehnoloogilise arengu sümboli.

Avanenud arhiividest on selgunud jahmatav fakt: maailma rabanud majandustulemused ei olnudki pettus. Majandus kasvas Nõukogude Liidus 1950. ja 1960. aastatel samas tempos kui Jaapanis 1970. ja 1980. aastatel. NSV Liit oli ees isegi tollasest majandusimest Lääne-Saksamaast!

Kuhu see kõik kadus? Miks kapsavars murdus ja Loll-Ivan ei saanud kuninga väimeheks? Hämmastavalt hästi vene hinge sisse elanud Spufford vastab sellele haaravalt ning nauditavalt.

Tagasi üles