Maksumaksja kulul kõrgharidus võimekatele

Lauri Luik Foto: Liis Treimann / Postimees

KÕRGHARIDUSREFORMI kavandades oleme seadnud endale kolm peamist eesmärki: parandada hariduse kvaliteeti ning tagada parem juurdepääs kõrgharidusele ja otsesem väljund tööturule. Maksumaksja kulul saavad kõrghariduse omandada kõik akadeemiliselt võimekad noored.

Selleks et riigi kulul õppida, peab üliõpilane ületama etteantud sisseastumislävendi, seega vastama õppeasutuste seatud kvaliteedikriteeriumidele, ning läbima õppekava täismahus (60 Euroopa ainepunkti ehk EAP-d aastas).

See kehtib eestikeelsetel õppekavadel ning avaõiguslikes ülikoolides, kuid seadus jätab võimaluse teha neis punktides ka erandeid. Näiteks erakool võib samuti taotleda mingile õppekavale riigi rahastamist.

RIIGIKOGUS ARUTLUSEL oleva seaduseelnõu järgi asendub riiklik koolitustellimus tulemuslepingutega ning kaovad riigieelarvelised ja riigieelarvevälised õppekohad. Riik ja õppeasutus fikseerivad õppe-, rahastamis- ja muud tingimused tulemuslepinguga.

Kui üliõpilane õpib täiskoormusega ja omandab õppekavast 100 protsenti (60 EAP-d aastas), tasub tema õpingute eest riik ehk maksumaksja. Neil, kes läbivad 60 ainepunkti asemel näiteks 58, tuleb kahe punkti eest ise maksta, kuid ülikool võib loobuda raha võtmast.

Akadeemilise puhkuse ajal on ka edaspidi lubatud õppetöös osaleda, kuid eksamid ja arvestused tuleb sooritada korralisel ajal.

Tulles vastu tudengite soovile, muutsime ainepunktide tegemise paindlikumaks ja kumulatiivseks. Näiteks kui esimesel semestril sooritab üliõpilane 40 EAP-d, võib ta teises piirduda 20-ga. Tähtis on, et esimesel semestril saadaks minimaalselt 30 ainepunkti ning aasta peale kokku 60.

Kui õppekoormus langeb alla 75 protsendi, käsitletakse üliõpilast osakoormusega õppurina ning ta peab õpingute eest osaliselt ise maksma (ülempiiri kehtestab valitsus). Vähem kui 50 protsendi korral kaob õigus üliõpilase soodustustele: eksternina käsitletaval tuleb katta kõik õppekulud endal.

Erakapitali kõrgharidusse kaasamist ei tohi piirata. Seetõttu sai seaduseelnõusse säte, mis lubab nii ettevõtetel kui eraisikutel taotleda oma raha eest õppekava avamist ja õppekohtade loomist. Tähtis on, et neile kohtadele võetaks vastu üldise konkursi alusel. See tekitab tihedama sideme tööturuga ning võimaldab selle vajadustele kiiremini reageerida.

Kirjeldatud seaduse kõrval käsitleme ka uut stipendiumide ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi. Viimane tuleb riigikogus arutusele eraldi seadusena. Nii stipendiumide kui vajaduspõhiste õppetoetuste eesmärk on tagada kõrgharidusele parem juurdepääs.

Uue korra järgi hakkavad kehtima kahte liiki stipendiumid. Erialastipendiumid on mõeldud propageerima erialasid, mida riik peab prioriteetseks, kuid mis pole eriti populaarsed: näiteks pedagoogiõpet, eesti filoloogiat ja muud säärast. Seda stipendiumi saavad tudengid, kes õpivad prioriteetsel erialal.

Teine liik on tulemusstipendiumid, mille taotlemine sõltub õpitulemustest. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi eesmärk on toetada sotsiaalselt keerulisemas olukorras olevaid õppureid. Vajaduspõhisus tähendab, et toetust saavad ainult reaalselt abi vajavad tudengid ning praegusest suuremas mahus.

Oleme kõrgharidusreformi eelnõuga töötanud ligi pool aastat. Kaasasime seadusloomesse kõik osapooled ning arvestasime komisjonis suurt osa muudatusettepanekuid. Eelnõu on riigikogus läbinud teise lugemise ning loodetavasti suudame seaduse juba sel nädalal vastu võtta. Kava järgi rakendub kõrgharidusreform 1. jaanuaril 2013.