Selleks et riigi kulul õppida, peab üliõpilane ületama etteantud sisseastumislävendi, seega vastama õppeasutuste seatud kvaliteedikriteeriumidele, ning läbima õppekava täismahus (60 Euroopa ainepunkti ehk EAP-d aastas).
See kehtib eestikeelsetel õppekavadel ning avaõiguslikes ülikoolides, kuid seadus jätab võimaluse teha neis punktides ka erandeid. Näiteks erakool võib samuti taotleda mingile õppekavale riigi rahastamist.
RIIGIKOGUS ARUTLUSEL oleva seaduseelnõu järgi asendub riiklik koolitustellimus tulemuslepingutega ning kaovad riigieelarvelised ja riigieelarvevälised õppekohad. Riik ja õppeasutus fikseerivad õppe-, rahastamis- ja muud tingimused tulemuslepinguga.
Kui üliõpilane õpib täiskoormusega ja omandab õppekavast 100 protsenti (60 EAP-d aastas), tasub tema õpingute eest riik ehk maksumaksja. Neil, kes läbivad 60 ainepunkti asemel näiteks 58, tuleb kahe punkti eest ise maksta, kuid ülikool võib loobuda raha võtmast.
Akadeemilise puhkuse ajal on ka edaspidi lubatud õppetöös osaleda, kuid eksamid ja arvestused tuleb sooritada korralisel ajal.
Tulles vastu tudengite soovile, muutsime ainepunktide tegemise paindlikumaks ja kumulatiivseks. Näiteks kui esimesel semestril sooritab üliõpilane 40 EAP-d, võib ta teises piirduda 20-ga. Tähtis on, et esimesel semestril saadaks minimaalselt 30 ainepunkti ning aasta peale kokku 60.
Kui õppekoormus langeb alla 75 protsendi, käsitletakse üliõpilast osakoormusega õppurina ning ta peab õpingute eest osaliselt ise maksma (ülempiiri kehtestab valitsus). Vähem kui 50 protsendi korral kaob õigus üliõpilase soodustustele: eksternina käsitletaval tuleb katta kõik õppekulud endal.
Erakapitali kõrgharidusse kaasamist ei tohi piirata. Seetõttu sai seaduseelnõusse säte, mis lubab nii ettevõtetel kui eraisikutel taotleda oma raha eest õppekava avamist ja õppekohtade loomist. Tähtis on, et neile kohtadele võetaks vastu üldise konkursi alusel. See tekitab tihedama sideme tööturuga ning võimaldab selle vajadustele kiiremini reageerida.