Arne Sammel tahab suurvõistlustel osalemise kordi kasvatada, kuni jalg kannab

Arne Sammel Foto: Kristi Markov

Viljandimaal pole ainsatki spordisõpra, kes ei tunneks Arne Sammelit. Kui te mõtlete mõne oma 66-aastase sugulase peale ja proovite ette kujutada, et ta tunni ajaga ümber Viljandi järve jookseks, siis võib see üle keskmise ulmeline tunduda. Arne Sammelile on see aga elementaarne. Niisuguseid võimatuna tunduvaid sooritusi on mehe arvel nii palju, et kirjuta või raamat.

Tänavu osales Sammel ümber järve jooksul 47. korda. Põhimõtteliselt oleks aastakäigu järgi võinud vist juba juubelijooks olla, aga sõjaväest ei lastud vahepeal tulema. Tema ringi ajaks oli 1.02 ning ta ise arvab, et kui oleks pisut rohkem pingutanud, oleks ka alla tunni ära teinud.

Tulihingelise spordimehe elu on liikuv ja mänguline olnud nii kaua, kui mäletab. Esimesse trenni sattus ta 6-aastase jõmpsikana ning siis pisteti talle pihku tennisereket. Edasi tuli sportvõimlemine ning see viis Sammeli kuuenda klassi õpilasena Tallinnasse spordiinternaatkooli. Sportvõimlemist peab Sammel ise esimeseks tõsisemaks ettevõtmiseks ning seda jääb tõendama fakt, et ta tuli ka Eesti noorte meistriks. Profisportlase karjääri lootuse purustasid aga vigastused. Nende tuumpõhjusteks peab Sammel ülekoormust ja kehva toitu. «Taheti ju saada kohe olümpiavõitjat. Tegid kolm korda päevas trenni, jõid kloorist teed ja määrisid võid saia peale.»