Merike Lang: Jakobson – mees, kes oli hingelt nii romantik kui ka võitleja

Carl Robert Jakobsoni monument Viljandis. Foto: Marko Saarm

Unemõttes uupi sõudes,

läbi vaiksest väärikust

Leidsin, allikale jõudes,

sinilille saarikust.

Kallis lahke kannikene,

ei sind taha kitkuda,

Ära kohku kaunikene,

ei sind maha sõtkuda.

On mul kodu aiakene,

lahke armas minule,

Seal üks vaikne kohakene,

kallis lill ka sinule

Selle koha saan ma andma

sulle elupaigaks pea,

Sinna armule sind kandma,

sest ma olen sulle hea.

ILMSELT ei ole kuigi palju neid, kes tunneksid ära selle imekauni luuletuse «Minu kannikene» autori. Ja kui lisada, et seesama mees alustas oma kirju tulevasele abikaasale sõnadega «Minu kallis pääsokene!», tekitaks see vaid nõutut õlakehitust: ah, keegi romantikust armunu.

See on tõesti peidus pool mehest, kes kirjutas kuni 15. eluaastani saksakeelseid romantilisi luuletusi ja kes oma isakodu raamatukogu lugemisvara mõjul vaimustus Friedrich Schillerist kui vabaduse ja humaansuse kuulutajast. Ta tundis ka Jean-­Jacques Rousseau filosoofiat ning täiendas end pidevalt Euroopa parima põllumajandusalase kirjandusega, suutes seda edasi anda kohalikke olusid arvestavalt. Tema ametlik haridus põhines Torma kihelkonnakoolil, koduõpetajal ja Cimze seminaril ning Peterburi ülikooli juures saadud gümnaasiumi ülemõpetaja kutsetunnistusel.