Viljandlanna Kreekas: tavakodanik tunneb teiste maade ees piinlikkust

Turismisihtpunktina on Lesvos vähe tuntud, kuigi avastamist on seal palju igal aastaajal. Pildil on Lesvose saarel asuv Agiassose küla. Foto: Erakogu

Sel ajal kui Eesti riigi juhid kaaluvad võlgades vaevlevale Kreekale abilaenu andmise plusse ja miinuseid, on Viljandist pärit 31-aastane Maris Aarna tunnistajaks sellele, kuidas tavalised kreeklased püüavad kriisiga hakkama saada.

Maris Aarna, kes elab Egeuse meres paikneval Lesvose, vanakreeka keeles Lesbose saarel, nõustus ka «Sakala» lugejatega jagama muljeid ja arvamusi, mida ta on kuulnud enda ümber elavatelt inimestelt.

Maris Aarna, miks rändasite sügisel Eestist kaugele Kreekasse?

Tulin Kreekasse Grundtvigi täiskasvanukoolitaja praktika programmiga. Leidsin endale praktikavõimaluse Lesvose saare kultuurilise arendamise ühingus Aeolis, mille tööd juhib ja koordineerib kreeka kultuuri keskus Ateenas.

Tegemist on eraomandis keeltekooliga, mis pakub eri tasemel kreeka keele õpet ja kreeka kultuuri tutvustavaid programme välismaalastele.

Minu ülesanne oli assisteerida organisatsiooni igapäevast kontoritööd. Praktika kestis 4. septembrist 4. jaanuarini, kuid otsustasin jääda pärast programmi ametlikku lõppu saarele veidi kauemaks, et läbida täies mahus septembris alustatud kreeka keele kursus.

Kreeklased on väga külalislahked ja abivalmid. Mina leidsin endale uued tuttavad juba teisel Lesvosel veedetud päeval. Nüüdseks on neist saanud ühed mu paremad sõbrad.

Kus te täpsemalt paiknete?

Lesvos on Türgi ranniku lähedal, Kreeka suuruselt kolmas saar, millel elab ligikaudu 90 000 inimest. Neist umbes 40 000 elab kagukaldal pealinnas Mytilínis, mis on ka minu peatuskoht.

Lesvose saar on paljude tuntud kreeka mõtlejate, kirjanike, kunstnike ja muusikute sünni- ning elupaik. Ka tänapäeval on see kodu- ja tööpaik paljudele kultuuritegelastele.

Kuidas avaldub Kreeka kriis teie ümberkaudsete igapäevaelus?

Inimesed on oma olukorra ja tuleviku pärast mures.

Nii avaliku kui erasektori töötajate palku on vähendatud, kuid samas tõstetakse ja lisatakse makse. Firmad sulgevad uksi, avalikus sektoris tõmmatakse töökohti kokku. Paljud ei ole kindlad, kas nad järgmisel kuul oma töö eest palka saavad.

Eurostati andmetel oli töötuse protsent Kreekas oktoobris 17,6, kuid tõenäoliselt on see suurem, umbes 23 protsenti ja järjest kasvab.

Elu saarel erineb siiski mõnevõrra Mandri-Kreeka omast. Kriis, tööpuudus ja kasvav vaesus ei torka siin tänavapildis silma nii nagu Ateenas või mõnes teises linnas. Kui uudiseid ei jälgi ja kohalike tuttavate käest olukorra kohta ei uuri — kreeklane on loomult optimist ja küsimata elu üle ei kurda —, võib siin teinekord tegelikkuse unustada.

Enamikul Lesvose elanikest on majapidamine maapiirkonnas ja see võimaldab neil ise toitu kasvatada. Saarlased on ka agarad kalastajad. Tähtis sissetulekuallikas on veel Mytilínis asuv Egeuse ülikool. Sinna mujalt tulnud õppurid rendivad saarlastelt elukohti. Söögi- ja majutuskohtadele annavad tööd turistid, kuid seda rohkem suvel.

Umbes kümme aastat tagasi oli Kreeka üks Euroopa turvalisemaid riike. Järjest kasvava immigrantide tulvaga on see pilt muutunud, kuid kreeklasele on varastamine, lõhkumine ja vägivallatsemine üldiselt tundmatud.

Tooge mõni näide, kuidas kokkuhoiumeetmed inimeste elu mõjutavad.

Et sissetulekud on vähenenud, peavad kõik oma väljaminekuid rohkem kontrollima ja seniseid harjumusi muutma. Paljud kulutused, näiteks elektrile ja küttele, seevastu suurenevad. Inimesed ei veeda enam nii palju aega söögikohtades ning laudadele ei tellita enam kõike, mida hing ihkab.

Mitu minu tuttavat mõtleb oma senise elukoha väiksema ja odavama vastu vahetada. Osa on sunnitud saarelt lahkuma ja vanematekoju tagasi kolima.

Eriti hädas on muidugi lastega pered. Siin käivad kõik lapsed pärast kooli lisaks huviringidele eratundides. Nad õpivad võõrkeelt, matemaatikat, füüsikat ja teisi aineid, omandamaks haridust, mis võimaldab tulevikus edasi õppida. Mõistagi on erakoolide tunnid kallid.

Peaaegu ükski mu tuttav ei kasuta praegu keskkütet, sest see on väga kallis. Mõni lülitab kütte sisse päevas paariks tunniks. Muul ajal püüavad nad tube soojana hoida aeg-ajalt elektriradiaatorit kasutades. Õnnelikud on need, kes saavad kasutada puukütet.

Ilm on siin praegu talviselt jahe, mis tähendab päeval kuni kümmet soojakraadi, ja tihti väga tuuline. Mägisemates paikades võib mõnel pool märgata lundki.

Euroopat tabanud külmalaine tõttu oli eelmisel nädalal ka Mytilínis hommikul lumi maas ning õhutemperatuur langes lausa kaheksa miinus­kraadini.

Eestlaste hulgas on levinud arvamus, et kreeklased on muretud inimesed, kes suhtuvad kohustustesse kergekäeliselt ega soovi loobuda hüvedest. Kas see vastab tõele?

Kindlasti erineb kreeklaste elustiil põhjaeurooplaste omast, kuid see ei tähenda, et nad oleksid laisad. Minu tutvusringkonna inimesed on igapäevase tööga väga hõivatud, kuid siinne suhtumine on stressivabam ja optimistlikum ning töörütm teistsugune.

Päeva aktiivseim periood on kella 7 ja 14 vahel, see on ilmselt tingitud kliimast. Suvel muudab keskpäevane kuumus inimesed loiuks ning kella 13 paiku algav lõunapaus on füüsiliselt vajalik. Siis minnakse kohvikusse lõunale või koju lõunauinakule.

Kella 14—17 on poed tavaliselt suletud ja tänavad inimtühjad. Sel ajal peetakse ebaviisakaks teisele helistada, sest nii võib lõunauinakut rikkuda. Elu läheb uuesti käima kella 17 ja 18 vahel: inimesed naasevad tööle ja poed avavad uksed. Tööpäev lõpeb kella 21 ja 22 vahel.

Loomulikult ei kulge kõigi inimeste elu samas tempos. Avaliku sektori töötaja tööpäev kestab näiteks kella 8—15 ning sellesse ei mahu mitmetunnist lõunapausi.

Üldine suhtumine on aga selline, et inimene peab olema puhanud ja stressivaba, ainult siis on võimalik efektiivselt tööd teha ja suhelda. Hilinemist ei panda üldiselt pahaks ning kohustusi tuletatakse meelde tagasihoidlikult — seepärast võibki mõne lubaduse täitmine venida planeeritust pikemaks.

Millest kreeklased kindlasti loobuda ei soovi?

Ma ei tea mingeid erilisi hüvesid, millest loobumise vastu tavainimesed protestiksid. Nad on pigem vihased valitsuse peale, kes on rahaga valesti ümber käinud ja riigikassa lõhki ajanud.

Keegi ei oleks ju õnnelik selle üle, kui tema sissetulekut kärbitakse kuni 50 protsenti ning igapäevastele arvetele lisanduvad uued seninägematud maksud. Sügisel  näiteks lisati elektriarvele summa, mis kujunes paljudele igakuisest sissetulekust suuremaks. Õnneks oli see vaid ühekordne maks.

Kas kreeklased tunnevad hirmu euroliidust väljaarvamise ees?

Ühest küljest on levinud arvamus, et parim lahendus oleks lõpetada välisabi vastuvõtmine ja saada ise hakkama. Samas kardetakse euroliidust lahkumist ning sellega kaasnevat.

Sügisene referendum näitas, et enamik pooldas uut laenu ja euroliitu jäämist. Endise peaministri Georgios Papandreou õhutusel korraldatud referendum tekitas inimestes palju hämmingut ning oldi arvamusel, et tegemist on peaministri trikiga oma seisukoha läbisurumiseks. Suurem osa kreeklasi siiski osales referendumil. Mind selle tulemus üllatas: inimestega rääkides oli jäänud mulje, et peale jääb vastupidine arvamus.

Milles näevad kreeklased lahendust?

Kreeklased on oma riigi ja kultuuri patrioodid. Väga kardetakse oma majanduse nii-öelda mahamüümist teistele riikidele, eelkõige Saksamaale. Majandusliku sõltumatuse ja oma kultuuri vahel nähakse tugevat seost, selle säilimise nimel ollakse valmis palju ohverdama.

Samuti tunneb tavakodanik piinlikkust Kreekas toimuva ning teistele riikidele ebamugavuste valmistamise pärast. Enamik minu tuttavaid arvab, et Kreeka peaks ise oma probleemidega hakkama saama: välja astuma nii euroliidust kui -tsoonist ning iseseisvana kitsikusest välja rabelema. Kuid kui neilt küsida, kuidas see reaalselt aset leidma peaks, ei oska keegi mõistlikku vastust anda.

Minule oli üllatuslik veel see, et üks kreeklaste ideaale on Nõukogude Liit. Tuttavatega rääkides olen tihtipeale hämmingus, kui vähe teatakse sellest, mida Nõukogude Liit sinna kuulunud rahvastele tegelikult tähendas.

Siin on sellest ettekujutus kui ideaalühiskonnast, kus kõik olid võrdsed ja õnnelikud. Paljud siinsed nooredki on pigem vasakpoolse maailmavaatega ning kuuluvad kommunistlikusse liikumisse.