Repliik ⟩ Kino versus teater

Käisin hiljaaegu kinos vaatamas René Vilbre filmi «Eesti matus», mis põhineb Andrus Kivirähki näidendil. Film oli korralik, näitlejad olid väga head, kaameratöö oli suurepärane ja lugu igati terviklik, kuid mingi mõtteline tasand, mida ma endale sõnastada ei osanud, jäi puudu.

Teatrisõbrad muidugi teavad, et eestlaste ühismällu on «Eesti matus» jõudnud Draamateatris Priit Pedajase lavastusena, mis esietendus 2002. aastal ja jõudis viimase etenduseni sel suvel. Kinosaalis istudes sain ühtäkki aru, et minu teadvusesse on see liiga tugeva pitseri vajutanud ja lati liiga kõrgele tõstnud. Ka Andrus Kivirähk ütles Postimehele, et see näidend ei olegi väga filmilik materjal, tegevuslikult palju ei toimu, vaid pajatatakse lugusid ja lõhutakse puid. Teatrilaval töötasid lood eri tegelaste küüditamisest, töörabamisest ja pärandi edasikandmisest hästi, filmis jäi aga see õige hingus puudu.