Tarvastu raamatukogus näeb Arvo Iho fotonäitust
13. juuli 2021, 11:55
Tarvastu raamatukogus avatakse režissööri ja operaatori Arvo Iho näitus "Elu Võrtsjärve ääres", millega ta meenutab Võrtsjärve kalurit Aivar Kärpi, kes aprillis meie seast lahkus.
Iho sõnul oli Kärp kogu elu muhelev ja vaikselt oma asju ajav mees, kes sai kiirelt kaluriameti selgeks ning keda saatis püügiõnn läbi elu. 2004. aastal püüdis Kärp Eesti sisevete suurima kala – 115 sentimeetri pikkuse, 20 kilogrammi kaaluva valgeamuuri – ning 2010. aastal tõmbas ta oma mõrrast välja Eesti suurima angerja, kel pikkust 101 sentimeetrit ja kaalu 2,71 kilogrammi.
"Tänavu 18. jaanuaril sai veel Aivariga Võrtsu jääl kalal käidud ega osanud kuidagi arvata, et tubli mehe lõpp on lähedal. Järvel võetud pilte vaadates on küll näha, kui väsinud on Aivar. Peale 1. märtsi ta enam järvele ei läinud ja lõpp saabus 21. aprillil," meenutas Iho.
Näitust saab vaadata 8. augustini Tarvastu raamatukogu lahtiolekuaegadel: esmaspäevast reedeni kella 9–17, teisipäeval kella 9–18 ja laupäeval kella 9–14.
Arvo Iho on sündinud 21. juunil 1949 Rakveres ingerisoome peres. Tema haridustee algas Roela 9-klassilises koolis ja Rakvere internaatkoolis. 1976. aastal lõpetas ta Moskvas üleliidulise riikliku kinematograafiainstituudi operaatorina. Aastatel 1971-1972 töötas ta Tallinnfilmis operaatori assistendina, 1975–1991 mängu- ja dokumentaalfilmide operaatorina ning aastast 1985 ka mängufilmide režissöörina. 1992. aastal asutas ta Tallinna pedagoogikaülikooli filmi- ja videoõppetooli ning oli 1996. aastani selle juhataja. 2006. aastast on ta Balti filmi- ja meediakooli filmierialade õppejõud.
Iho on õpetanud filmindust Sri Lankal, USA-s, Soomes ja Šveitsis, fotograafiat Eesti kunstiakadeemias ning fotograafiat ja videot Viljandi kultuuriakadeemias.
Aastatel 1977-1978 praktiseeris Arvo Iho Andrei Tarkovski filmigrupis Stalker. Aastal 1990 läbis ta antropoloogiakursuse Montana ülikoolis USA-s.
Iho on lavastanud üle tosina tõsielufilmi, mille põhiteema on väikerahvaste eluolu ja kultuur, ning viis täispikka mängufilmi: "Naerata ometi" (1985, koos Leida Laiusega), "Vaatleja" (1987), "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" (1990), "Karu süda" (2001) ja "Karuzmari" (2007). Ta on juhendanud paljude tudengifilmide tegemist, tegutsenud produtsendina ja korraldanud arvukalt fotonäitusi.
Arvo Iho tööd on tunnustatud 2001. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga ja 2012. aastal Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemiaga. Tema filmid on pälvinud 29 rahvusvahelist auhinda.