Kuigi Sulev Salm on loonud hulga ansamblite, näiteks Untsakate, Ummamuudu, In Boileri ja Kiritöö 1990-ndate ja 2000-ndate alguse magusamad palad, on ta ise laulukirjutajana jäänud tagaplaanile ning imetlenud nende edu lavakardinate tagant. Tema kogumikalbum on aga justkui ajakapsel, mis on talletanud ühe tähelepanuväärse ajajärgu eesti muusika ajaloos – ajajärgu, mil muusika hindamise mõõdupuu oli veel muusika ise, mitte selle hind. Seejärel muusikategemine kaubastus ning selle kirjutamise oskuse kõrval muutus olulisemaks toodet hästi müüa. Niisugune brändimiskultus sai ilmselt saatuslikuks sadadele lauludele ja lugudele, mis pole kümnendil eetrikünnist ületanud, ent olid peavoolumuusika siis, kui me polnud veel sõnast «turundus» kuulnud ja muusikat müüs massidele lugudesse peidetud tabamatu maagia.
