Näitlejatudeng Jass Kalev Mäe: ennast ei tohi inimesena ära unustada

Päril üles kasvanud, nüüd lavakunstikoolis tudeeriv Jass Kalev Mäe astub "Tabamata imes" üles organist Heinmannina. Foto: Gabriela Urm

Tuleval sügisel läheb viimasele õppeaastale vastu lavakunstikooli 30. lennu tudeng Jass Kalev Mäe, keda sai näha eelmisel nädalalõpul Ugalas Lembit Petersoni lavastuses "Tabamata ime". Mäe leiab, et Eduard Vilde 1912. aastal kirjutanud näidend tabab midagi väga eestlaslikku ka praegusel ajal.

Jass Kalev Mäe on sündinud Hiiumaal, kuid kasvanud üles Viljandi külje all Päril ning omandanud koolitarkuse Valuoja ja Heimtali põhikoolis ning Viljandi gümnaasiumis. Eduard Vilde "Tabamata ime" on 30. lennu esimene diplomitöö, Mäe aga astus ühe peaosalisena üles Theatrumis möödunud aasta sügisel esietendunud Florian Zelleri "Pojas".

Jass Kalev Mäe, kust tuli soov minna pärast gümnaasiumi õppima näitlemist?

Mind on alati huvitanud mäng. Põhikooli lõpu poole võtsin ühendust Silvia Soroga, kes vedas Karksi valla noorteteatrit "O" ja mind ka sinna võttis. Silvia ongi mind hästi palju mõjutanud, toeks olnud ja suunanud. Käisin ka Viljandi gümnaasiumi teatristuudios.

Gümnaasiumi lõpetades tegin katsed lavakasse, aga sisse ei saanud. Siis võtsin vaba aasta ning olin Viljandis, mõtlesin asjade üle järele. Et katsed on üle aasta, polnud ma üldse kindel, kas lavakasse veel proovin, ja läksin Tartu ülikooli usuteaduskonda teoloogiat õppima.

Kas teil ei tulnud mõtet proovida kultuuriakadeemia näitlejaõppesse?

Kui ma usuteadusesse läksin, ei mõelnud ma enam nii palju selle peale. Vahetult enne, kui lavakas algas vastuvõtt ja sain teada, et Lembit Peterson võtab uue kuruse, läks pilt selgemaks ja tahe tuli tagasi.

Tegelikult olin päris hilise ajani teatrivõõras ega käinud perega väga palju teatris. Mälestused Ugalaga on seotud pigem tantsuga. Mul on aga Ugalast väga eredalt meeles Calderóni "Nähtamatu daam", mis on samuti Lembit Peterson lavastus. Silvia Soroga tõime keskkooli näitetrupiga lõpulavastuse välja Ugala väikses saalis.

"Tabamata imest" on läbi aegade sündinud kolm lavakunstikooli diplomilavastust. Teie astute selles üles organist Heinmannina. Kultuurisaates "OP" ütles Lembit Peterson Margus Taborile, et hiljem oli tal käinud peast läbi mõte, et võib-olla oleks pidanud lavastuse tegema aastakese hiljem. On see suur amps päris esimeseks lavastuseks?

Jah, oli küll. Ja dramaturgiliselt samuti. Võttis ikka palju aega, et see mõte kätte saada. Minu arust on Eduard Vilde hästi tabanud eestlaslikkust, siin on väga palju kihte ja aktuaalseid pidepunkte. See oli lõbus koosotsimine ja ma arvan, et tasus end ära.

Aga oskate öelda, miks see Vilde näidend ikkagi ka praegu nii hästi elab?

Minu meelest võtab selle hästi kokku üks Eeva Marlandi lause: "Kallis on kunst, aga kallim on elu. Elu on hinnata." See on üks mõte, mis on mind saatma jäänud. Oluline on meelde tuletada, mille pärast me midagi teeme, mida soovime ja kuhu oleme teel. Seda peaks endalt küsima. Ei tohi ennast inimesena ära unustada, ükskõik mis erialal tegutsed. See on huvitav ja selles on midagi hästi eestlaslikku tabatud. Eks iga vaataja võta sellest endale oma.

"Tabamata ime" üks teemasid on see, kas pianist Leo Saalep on andekas või mitte. Ja Voldemar Panso on öelnud, et näitlejaamet on 99 protsenti tööd ja 1 protsent annet? Kui palju peab tegema tööd ja kui palju peab olema annet?

Olen nõus sellega, et näitlejaamet on suur töö. See on selle eriala puhul väga tähtis aspekt. Midagi ei tule niisama ega iseenesest. Ääretult suur roll on õppejõududel ja juhendajatel: kui inimesele on midagi antud, siis kuidas eeskujud suudavad seda inimest suunata.

Teatri- ja kunstiimest rääkides, siis milline teater teile endale meeldib?

Mulle meeldib, kui vorm on sisu teenistuses. Mõtteteater. Tegelikult on mul veel nii palju näha ja kogeda – alles kolmas aasta. On nauditav vaadata, kui asjal on mõte taga ja see puudutab. See võib olla sõnateater, sõnadeta teater, füüsiline teater ...

Mind on puudutanud väga Theatrumis Florian Zelleri "Isa", kus mängib Lembit Peterson. Samuti Uku Uusbergi lavastus "Ivanov" Draamateatris.

Nagu räägitakse, lavakas õppimine paneb kogu muu elu pausi peale. Intervjuu kokkuleppimisekski oli teid raske telefonitsi kätte saada. Milline teie päevakava on?

Kool algab kell üheksa ja oleme õhtuni hõivatud erinevate tegemistega: koolitunnid, proovid, mõnikord õhtused etendused. Vahel on päris intensiivne. Eriti kui teatril olid läinud uksed lahti ja oli eksamiperiood, kogunes palju asju kokku. Tegelikult on võimalik hoida elu ka väljaspool, ei pea ennast päris välja lülitama. See on muidugi ikkagi raskendatud, sest enamik aega veedame kooliseinte vahel.

Ja kursusekaaslastest saab perekond?

See tõesti nii on. Kui ikka iga päev koos olla, muutume väga lähedasteks. See on väga huvitav aeg, sest kõik tulevad erinevatest kohtadest ja on erineva taustaga ning on hommikust õhtuni ninapidi koos. Huvitav on see, et inimesed ikka üllatavad.

Sügisel jõuab Ugala teatri suurele lavale teie lennu järgmine lavastus, William Shakespeare´i "Suveöö unenägu", mille lavastab Lembit Peterson. Kui kaugel selle lavastuse loomine on?

Proovid on jaanipäevani, see ongi selle semestri erialane töö olnud. Tuleme augusti keskel Viljandisse, et Ugalas proovidega alustada, ootame seda põnevusega. Võib-olla saame ka juulis veel kokku ja elame "Suveöö unenäo" tähe all. Sellest semestrist on käsil ka Molière'i näidendid.

Kui me nüüd teatri kõrvale jätame, siis mis plaanid näitlejatudengil suveks on?

Suvel kavatsen puhata ja veeta aega nii Hiiumaal kui Viljandis. Head kohad, kus puhata. Suur soov oleks aga minna juuli alguses natuke tuulutama Prantsusmaale ning siis tulla värskelt päikese käest tagasi.