/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
Volkswageni põrnikat teavad ilmselt peaaegu kõik. Paljud tunnevad ka selle möödunud aastatuhande lõpul valminud uusversiooni New Beetle. Jaanuarikuus jõudis Eesti teedele juba järgmise põlvkonna Beetle ning peab ütlema, et tegu on üsna õnnestunud neljarattalisega.
Kui 65 aastat järjepanu tootmises püsinud ning enam kui 21,5-miljonilise kogutoodanguga originaalne põrnikas kujutas endast mõistagi terve rahva autot, siis New Beetle'i kontseptsioon oli midagi sootuks muud.
Üldsegi mitte väga väike, kallimapoolne ja ebapraktline mudel meenutas oma superstaarist eelkäijat vaid munaja disaini ja kõleda põhivarustusega. Sealjuures anti selgesti mõista, kummast soost omanikele oli auto mõeldud: rooli kõrval armatuurlaual seisis lillevaas.
Uus versioon ei pöördu juurte juurde tagasi. Peaaegu 4,3 meetrit pikkust, uhke disain, korralik varustus ja mitte just kõige madalam alghind annavad kokku terviku, mis paneb ajalugu tundva inimese nõutult õlgu kehitama.
Eelnev ei tähenda siiski, et uus põrnikas oleks eelkäijaga võrreldes vähe muutunud. Otse vastupidi! Puhastverd naistekas ja stiiliauto on transformeerunud androgüünseks sõidukiks, mida kannatab teatud mööndustega isegi noore pere ainsa liikumisvahendina kasutada.
Kuidas siis mehisem olemus on saavutatud? Kere on uustulnukal madalam ja laiem, esiots nurgelisem ning ukseklaasid raamideta. Ta veereb laiadel rehvidel ning tema vedrustus on võrdlemisi jäik. Ning vaasi enam pole.
Naiselikkust võib sellest hoolimata endiselt märgata ning kõik, kelle käest veripunase proovisõiduauto soolise sobivuse kohta sai küsitud, olid selles ühel meelel. Suurima panuse selle heaks, et põrnikas jääks pärast reinkarnatsiooni naisteautoks, on andnud Volkswagen ise. Nimelt on vahepeal taas tootmisse võetud väga mehine kupee Scirocco, mis nagu Beetle põhineb Volkswagen Golfi tehnikal.
Muide, Beetle’i nimest kaotati vahepeal tootmises tehtud muudatuste järel ka uut tähendav sõna «New». Viimane algupärane põrnikas veeres Mehhikos koosteliinilt 2003. aastal ning seega pole enam vajadust kahte mudelit nimes eristada.
New Beetle'iga võrrelduna on nüüdne Beetle märkimisväärselt praktilisem. Näiteks pakiruum on kasvanud 209 liitrilt 310 liitrini ning ka tagaistmele on ruumi juurde tulnud.
Tõsi, mõnes ülevaates täitsa ruumikaks tituleeritud tagapink valmistas ootustest tingituna mõningase pettumuse. 187 sentimeetrit pika juhi taha mahtunuks üksnes kepp-peenikeste jalgadega isik ning 180-sentimeetrisel kaassõitjal kippus pea lakke.
Interjöör passib omanäolise, kuid siiski vaoshoitud välimusega kenasti kokku. Armatuurlaua kujundus on retrohõnguline ning tekitab tänu heale koostekvaliteedile võrdlemisi hubase tunde. Istmed on kõvad, kuid kurvides toekad ning pikal sõidul mugavad. Müratase on samuti madal.
Beetle’i põhivarustus on ebavolkswagenlikult rikkalik. Sellesse kuuluvad kuus turvapatja, kliimaseade, veojõu- ja stabiilsuskontroll, kiirushoidik, soojendusega esiistmed, multifunktsionaalne rool, 16-tollised valuveljed, nõlvapidur ja palju muudki.
1,2-liitrise TSI-bensiinimootoriga kombineeritult küsitakse kõige selle eest 17 781 eurot. Seda on umbes 2000 eurot enam, kui maksab samaväärse varustusega kolmeukseline Golf.
Esialgu ongi Beetle saadaval üksnes nimetatud turbomootoriga. Tulevikus lisandub veel kolm ülelaadimisega jõuallikat: 1,4- ja 2-liitrine bensiini- ning 1,6-liitrine diiselmootor. Käigukaste on parajasti samuti ühte varianti: pakutakse üksnes kuuekäigulist manuaali.
1,2-liitrine 77-kilovatine turbomootor liigutab vähem kui 1200-kilogrammise tühimassiga autot nagu hea vabalt hingav 1,6-liitrine. Jõuallikas veab sitkelt juba väga madalate pööretega ja see muudab linnas liiklemise lihtsaks. Paraku on siduripedaal Volkswagenile omaselt väga pika käiguga ning võib tüütuks muutuda.
Aukus tänavatele Beetle kõige paremini ei sobi, selleks peaks vedrustus olema pehmemas seades. Talumatult see aga kindlasti ei raputa ning sõiduomadusi võib igati õnnestunuks pidada. Maanteel hoiab Beetle hästi suunda ning kurvi läbimise võimekus on üle keskmise hea.
Pisut norida mõne asja kallal siiski võib. Beetle liigub rehvidel mõõduga 215/60 R16 ning võib roopas teel ja libedamatel kohtadel seetõttu ujuda.
Kui juht hoiab rooli parema käega alt ning toetub vasakuga vastu ust, nagu seda sageli tehakse, on väikseid suunakorrektiive teha ebamugav, sest kiirustundlik võimendi muudab rooli suuremal kiirusel üsna raskeks.
Seda etteheidet ei tasu aga südamesse võtta, tuleb vaid rool korralikult pihku haarata ja mure kaob.
Veel võib kurta selle üle, et esiistmetelt on raske turvavööni ulatuda ning proovisõiduautol tõrkus kohati tagaluugi avamise mehhanism. Pakiruumi avamiseks tuleb nagu paljudel teistel Volkswageni kontserni mudelitelgi luugil asetsev margiembleem risti lükata, kuid praktika on näidanud, et see kipub miinuskraadidega kinni külmuma. Seega võib arvata, et nimetatud mure küüsis hakkavad vaevlema ka Beetle’id.
KOKKUVÕTE
Volkswagen on eelkäijast paremat põrnikat luues head tööd teinud ning tubli autoga maha saanud.
• Meeldis: õnnestunud disain, tubli mootor, korralik põhivarustus, kindlad sõiduomadused, eelkäijast praktilisem.
• Ei meeldinud: tagarida endiselt ahtake, siduripedaali pikk käik, tagaluugi avamissüsteem tõrgub, esialgu vaid üks mootori ja käigukasti variant.