VEIDI VÄHEM kui aasta tagasi alustati Abja vallavalitsuse ja -volikogu initsiatiivil naaberomavalitsustega arutelu võimaliku ühinemise teemal. Teadupärast otsustas Mõisaküla linn kiiresti, et ei võta teema käsitlemisest üldse osa. Seevastu Abja ja Halliste valla volikogud moodustasid ühinemise plusside ja miinuste vaagimiseks komisjonid.
Leian, et komisjonide töökoosolekud selleks spetsiaalselt palgatud koordinaatori Lembit Kruuse juhtimisel olid asjalikud. Siiski tuleb nentida, et mitme tähtsa küsimuse puhul oli rahva arvamust välja selgitades tunda koordinaatori kiirustamist või huvi puudumist.
Näiteks pole seni selge, kui suured on omavalitsustele ühinemisest tekkivad otsesed ja kaudsed kulud. Samuti langetati Lembit Kruuse ettepanekul ennatlikult ja ühekülgsetele argumentidele tuginedes otsus tulevase liitvalla nime kohta. (Ehkki valla keskuseks on kavandatud Abja-Paluoja, nägid ühinemisdokumendid ette omavalitsuse nimetamist Halliste vallaks — toim.)
Paljud Abja valla praegused ja endised elanikud on selle nime suhtes muret väljendanud ning ma ei saa vallavanemana ükskõikseks jääda.
ABJA VALLA NIME säilitamise toetuseks koguti rahvaalgatuse korras suur hulk allkirju. Ajaloost teame, et Abja on valla nimena kaardil olnud katkematult juba mitusada aastat ning kannab seetõttu endas sümboolset tähendust.
Arvestades Abja valla kandvat rolli Eesti omariiklusele majandusliku vundamendi ladumisel ja talude päriseksostmisel, tundub mulle praegu kohatu väärtustada ühinemisprotsessis rohkem kunagise kihelkonna nime ning määrata paljutähenduslik Abja sootuks kaardilt kaduma.
Lugedes riigi kohanimenõukogu põhjendusi kihelkonna nime eelistamise kohta, jääb mulje, nagu taastataks Eestis praegu kihelkondi, aga nii see ju ei ole.
Möödunud aasta algul valitses kogu riigis kiirest majanduskasvust tingitud eufooria. Tagantjärele vaadates oli see peamine põhjus, miks jäi kahe valla ühinemise ettevalmistamise töös tegemata täielik majanduslik analüüs, mis oleks sisaldanud kõiki ühinemisega kaasnevaid kulusid, aga ka loodava omavalitsuse ülesandeid ja nende riigipoolset rahastamist.
SIINKOHAL ON paslik tsiteerida Tallinna tehnikaülikooli avaliku halduse professori Wolfgang Drechsleri «Eesti Päevalehes» öeldut.
«Võib juhtuda, et omavalitsused ei suuda täita neile antud ülesandeid, kui nad on liiga väikesed. Aga sel juhul pole nad mitte lihtsalt liiga väikesed, vaid liiga väikesed nende ülesannete jaoks, mille üle tulebki vaielda. Mis puudutab sünergiat ja mastaabiefekti, siis on võimalik teha omavalitsuste koostööd nii mitmes eri vormis, et neid ühendada polegi vaja ja ometi on kogu vajaminev sünergia olemas,» selgitab ta.
Drechsler jätkab: «Sama kehtib Euroopa Liiduga asjaajamise puhul: jutt, et kaasfinantseerimiseks ja Euroopa Liidu tõukefondide kaasamiseks on vaja teatud suurust ja rahalist jõudu, on müüt. Tegelikult näitas hiljuti läbiviidud uuring Saksamaal, et tõukefondidega seotud ülesannete puhul olid halvimad 100 000 — 200 000 elanikuga linnade saavutused, samal ajal kui alla 5000 elanikuga omavalitsused esinesid üsna edukalt. Kaasrahastamise küsimused seevastu ei paista üldse suurusega korreleeruvat.»
KA OMAVALITSUSE juhtimises suurte kogemustega peaminister Andrus Ansip on endiselt seisukohal, et omavalitsuste liitmisest pole võimalik majanduslikku kokkuhoidu saavutada. Valitsuse juht on teadupärast korduvalt tõdenud, et Euroopa haldusterritoriaalsete reformide praktikas ei ole näidet, mille puhul omavalitsuste liitmisele poleks järgnenud halduskulude järsku tõusu.
Samal ajal ei too omavalitsuste liitmine automaatselt kaasa omavalitsuse osutatavate avalike teenuste kvaliteedi tõusu. See saab tulla üksnes maksumaksja arvelt, on Ansip veendunud.
«Klassikud on juba üle sajandi öelnud, et traditsioonilistel väikestel haldusüksustel põhinev tugev kohalik ja regionaalne identiteet ning vastutus on parimad keskvõimu tasakaalustajad,» sõnas ta mõne aja eest ajakirjanike ees seistes.
JAANUS MARRANDI soovitas «Maalehes» hakatuseks üle vaadata omavalitsuse funktsioonid ja rahastamise võimalused ning seejärel täpselt kirja panna, missugusel tasemel teenuseid on inimestel vaja, ehk sõnastada teenuste standardid. Alles siis saab hinnata, kui palju suudavad omavalitsused selliseid teenuseid osutada.
Kaaluda tuleks ka seda, kas on vaja ja võimalik, et neid teenuseid osutatakse koostöös, maakondlikul tasandil.
Muu hulgas ei mõista Marrandi Isamaa ja Res Publica Liidu juhi Mart Laari loogikat, mille kohaselt oleks Eesti haldusreformist loobudes miljardeid kaotanud.
«Laari jutud haldusreformist ja kokkuhoiust meenutavad kangesti seda, et joonistame aga piirid ümber ja siis hoiame raha kokku, jättes suurte piiridega omavalitsused tuule kätte. Ebavõrdsus suureneks veelgi,» leiab ta.
Rahandusminister Ivari Padar manitses samas «Maalehes» neid eksitajaid, kes püüavad märku anda, et haldusreformist tuleb riigieelarvele lisaraha 2009. ja 2010. aastal.
«Loota, et haldusterritoriaalne reform annab kokkuhoidu, on eksitav. Rahalist kokkuhoidu võib haldusreform pakkuda alles aastate pärast,» lausus Padar.
KÕIK EELTOODUD tsitaadid ilmestavad hästi situatsiooni, milles Abja ja Halliste vald praegu on.
Olles mures riigis ja kogu maailmas süvenevate majandusraskuste pärast ning arvestades muu hulgas seda, et Abja vallast ümbritsetud Mõisaküla soovib jääda iseseisvaks omavalitsuseks, tänan kõiki ühinemiskoosolekutel osalenud inimesi ning teen ettepaneku ühinemisläbirääkimised külmutada ja minna järgnevatele aastatele vastu eraldiseisvate, kuid tihedat koostööd tegevate ja koostöö eri vorme täiustavate omavalitsustena.
Raskel ajal tuleb hinnata stabiilsust.