Kas rabamine ikka toob ihaldatud vabaduse?

Andres Tabun (vasakul), Meelis Rämmeld ja Tanel Ingi — kolm rabajat, kelle kehastatud tegelaskujud peaksid meid mõistlikkusele kutsuma. Foto: Jaanus Laagriküll

Läinud laupäeval Ugala väikeses saalis esietendunud «Rabajad» on ühelt poolt humoorikas, teiselt poolt üsnagi tõsiselt võetav lugu.

Lavastaja Erki Aule on toonud publiku ette soome nüüdisaegse näitekirjaniku Juha Jokela tõepärase ja mõtlemapaneva pildi tänapäeva ühiskonna töö- ja edukultusest ning sellest, mida need inimesele tähendavad.

Iga hinna eest

Lavastaja on esietenduse-eelses intervjuus nimetanud näitlejaid, kellega ta tööd teeb, Eesti parimaiks. Ehkki sümpaatne — ta ju ei välista, et teised näitlejad head pole —, on niisugune sildistamine ja tiitlite jagamine üks rabamise maailma osa.

Esietenduselgi oli juures natuke rabamise maiku. Esimeses vaatuses tundus, et publikult naeruturtsatuste pälvimiseks pingutati liiga palju. Mine sa eestlast tea: kui panna ta otse peeglisse vaatama, muutub vahest morniks ja lõpuks ehk solvubki.

Etenduse kulgedes nihkus naerubalanss paika: tõsise ja valusagi teema puhul on nii olukordades, mahlakas dialoogis kui rolliloomes huumorit piisavalt. Humoorikas kestas aga paljastub vastutulelikult ja hõlpsalt tõdemus, et tööd rabades ja edu jahtides võib ilma jääda oma elust.

Rabavad edasi

Mobiiliteenuseid pakkuva väikefirma töötajad on tüdinud olemast suure kontserni mutrikesed, löönud sellest lahku ja loonud väikese konkureeriva ettevõtte. Nende vabaduse ja iseseisvuse aade on paraku märkamatult asendunud sellesama töörabamisega, mis on viinud firma juhi, ainsa naistegelase Terhi (Triinu Meriste) läbipõlemise äärele.

Terhi leiab abi ja selginemist Mahatma Gandhi vabaduse ja headuse idees, et elus on tähtsamatki kui iga hinna eest ja teiste arvelt edu saavutamine, ning see ongi tegevust käivitav jõud.

Kas Terhi suudab uue filosoofia järgi töötama panna ka firma ja kolleegid — pinnapealse, poose võtva pereisa Seppo (Meelis Rämmeld) ja loomingulise, sissepoole elava gootinooruki Mike (Tanel Ingi)? Ja kuidas haakub sellesse väline jõud, emafirmaks jäänud kontserni juht Tarmo (Andres Tabun), kel on pankroti äärel kõikuva väikefirmaga oma plaanid?

Kujundus aitab kaasa

Just viimati nimetatu toob kohati paaniliseks kiskuvasse rabamismaailma lihtsat ja rahulikku elutunnetust, mis tuleneb nii tegelase positsioonist kui Andres Tabuni muhedast rollilahendusest.

Kui Meelis Rämmeldi Seppo puhul ei saanudki päris täpselt aru, kas veidi liiga rõhutatud poosid on keskeakriisile läheneva ambitsioonika, kuid võrdlemisi sisutühja mehe välised toed või näitleja ikka veel jätkuvad otsingud, siis Mike puhul ei ole peaaegu midagi fantaasia hooleks jäetud.

Tanel Ingi teeb ootamatu ja ilmeka rolli: tema siiras ja vahetu gootinooruk näitlikustab internetipõlvkonna probleeme. Lennukate ideede, loomevõime ja hea kirjutamisoskuse kiuste jääb ta jänni, kui peab end väljendama suuliselt ja emakeeles.

Nende kahe vastandliku mehepoja vahel tegutseb kooshoidjana Triinu Meriste kehastatud tegevdirektor, kes üritab meeleheitlikult päästa nii firmat kui oma tervet mõistust, kasutades korralikult kätteõpitud käsiraamatutarkuste kõrval jalustrabavat siirust ja küünilisust.

«Tegevdirektori abina» tegutseb Jaanus Laagrikülli loodud elutruus kontorimaailmas ekraan, mis küll nöökab tänapäevast võimetust koosolekut pidada, ilma et midagi seinale näidataks, ent kannab ometi, eriti lõpustseenis, sisemaailmade peegeldaja ja tähenduse lisaja rolli. Hakkamata tegevuse üle domineerima, kannab see perforeeritud lavamaailmas erifunktsioone ning mõjub sealjuures loomulikult.

LAVASTUS
Juha Jokela, «Rabajad»
• Lavastaja Erki Aule, kunstnik Jaanus Laagriküll
• Osades Triinu Meriste, Tanel Ingi, Meelis Rämmeld ja Andres Tabun
• Esietendus 28. jaanuaril Ugala väikeses saalis
Allikas: Ugala