Vaba mõte ⟩ Vabatahtlikult äralõigatud kõrvad

Inimestele meeldib seltskond. Ja jalutamine. Koroona kõrgajal tähendaski seltskonnas olemine tihti seda, et mindi koos jalutama. Ja kui juba mitmekesi kõnnitakse, siis loomulikult mitte hanereas, ikka üksteise kõrval nagu kolm musketäri ja d’Artagnan. Ma ei heida seda ette, see on täiesti loomulik, ehkki tihti võetakse niimoodi enda alla terve kergliiklustee. Vahel ei olegi vaja, et jalutajaid oleks mitu, sest teed on kitsad ja üks inimene selle keskel teeb sama välja, nagu kasvaks seal puu.

Kiiremad liiklejad, näiteks ratturid, jäävad niimoodi ummikusse. Seepärast on paljudel välja kujunenud oma nipp, kuidas endast märku anda. Mõni hüüab viisakalt. Mõni helistab kella. Osa laseb vabajooksuga «tirri». On loomulikult ka selliseid, kes valju häälega karjuvad, aga nemad on kindlasti vähemuses, nagu ebaviisakad inimesed kõigis ühiskonnarühmades.