Sakalamaa au ja uhkus peavad alles jääma

Helle Mäemets Foto: Erakogu

OSKAR LOORITS kirjutas «Mulgimaa ohvrikohtades» 1935. aastal, et mulkide jõukaks saamisega XIX sajandi lõpus kaasnesid kiire võõrdumine vanadest traditsioonidest, pelliaedade kadu, ohvrikivide lõhkumine ja muu säärane toona edumeelseks peetu. Nüüd on ring täis saamas. See, mis tollal oli edumeelne, ei pruugi seda enam olla aastal 2021. Oleme ju kõik rohkem või vähem kuulnud või lugenud looduse ülekasutamisest, liigirikkuse hävinemisest ... Mulgid võiksid lisaks uhkusele oma jõukuse üle tunda uhkust ka oma looduse üle, kuid nii see kahjuks ei ole.

Eesti Vabariigi taastamisega 30 aasta eest kaasnes peale omanikuõiguste taastamise kinnisvara kahmamine nende poolt, kes olid soodsas positsioonis ja panid aluse kodumaisele kapitalismile. Sakala metsad ja kruus toidavad seniajani. Üle kõrgustiku keskosa kulgeval maanteel sõites näeme üha uusi raiesmikke ja laienevaid karjääre. Kunagised väga veerohked allikad on muutunud väiksemaks, nagu Sarka allikad Mäeküla karjääride piirkonnas, või kadunud sootuks. Nüüd on saadud heakskiit Ainja II liivakarjääri avamiseks kunagise vägeva Tindi talu maadel Kalmemäe vahetus läheduses, kusjuures kaevandamine tuleb põhjavee tasemest allpool ja tähendab kõrgustiku nõlvust väljuvaile allikatele uut hoopi. Kaevandaja tellimusel tehtud keskkonnamõjude hinnang on arusaadavalt ettevaatlik selliste negatiivsete tagajärgede väljatoomisel, kuid tegelikkusele tuleks otsa vaadata.