:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
/nginx/o/2017/01/16/6255059t1h3e4a.jpg)
/nginx/o/2021/06/07/13831885t1h3caf.jpg)
Telefoni- või küberkuritegevuse ohver võib olla suunamudija, programmeerija või täiesti tehnikakauge inimene, kes haruharva – näiteks kord kuus internetipangas käimiseks – arvutit kasutab.
Telefoni- või küberkuritegevuse ohver võib olla suunamudija, programmeerija või täiesti tehnikakauge inimene, kes haruharva – näiteks kord kuus internetipangas käimiseks – arvutit kasutab.
Isegi kui ohver arvab, et tema puhul läbiläinud skeem oli erakordne ja just see on põhjus, miks ta lõksu langes, pole see enamasti nii. Sageli kelm teab, millistele klahvidele vajutada just oma sihtmärgiga manipuleerides.
Selle loo tarbeks jagasid avameelselt oma lugu inimesed Eesti eri paigust. Osa nimesid on ohvrite kaitseks muudetud.
«Hea küll, ma kuulan teid ära»
Maidule helistavad vahetpidamata, hommikuti ja õhtuti, vene keelt kõnelevad inimesed ning pakuvad võimalust investeerida. Ta aina keeldub nende viisakate inimeste pakkumisest, sest tal pole vaba raha, mida kuhugi paigutada. Samal ajal tuleb ta oma eluga kenasti toime, tundmata millestki puudust.
Maidule ei mahu pähe, miks ta peaks investeerima telefoni teel suvalise inimese helistamise peale. Pealegi pole ta kunagi varem niisuguse asjaga tegelnud.
On rahulik õhtu. Pikk väsitav tööpäev seljataga. Nagu Mait paar aastat pärast juhtunut meenutab, juhtus tal olema aega. «Nagu praegugi,» toob kodus end mugavalt tugitooli puhkama sättinud mees ajakirjanikule näite.
«Hea küll, ma kuulan teid ära,» lausub Mait järjekordsele helistajale.
Naine teisel pool toru ei paku midagi. Ütleb vaid, et peagi võtab Maiduga ühendust spetsialist, kes kõik lahti seletab.
«Nii see kuidagi läks,» ohkab Mait. «Nad suutsid mind mõjutada niimoodi, et ma läksin selle jutuga kaasa.»
Ühel õhtul, kui Maidu telefon taas heliseb ja ekraanile ilmub võõras number, tervitab teda sõbralik mehehääl. Mait nõustub tegema 500-eurose investeeringu. «Ma ei oska seletada, kuidas mind mõjutati,» meenutab ta. «Öeldi: «Teeme ära, alguses väikese summa peale, siis te näete, kuidas teie raha hakkab kasvama.»»
Kõik tundub ametlik. Võõras juhatab Maidu arvutis investeerimiskontole. Mait sisestab sinna oma nime ja helistaja antud parooli. Oma 500 euro asemel näeb ta ekraanil aga bitcoin’e.
«Sellest polnud juttugi: mina tahan oma raha tagasi ja see pull lõpeb siitmaalt ära!» nõuab Mait kategooriliselt. Mees teisel pool toru soovitab aga vaadata, kuidas raha nüüd kasvama hakkab. Ta veenab, et raha kättesaamiseks tuleb kõigepealt juurde maksta.
«Ma ei tea, kuidas nad mõjutavad, aga ma olin sellega järjekordselt nõus,» tunnistab ohver.
Maidul pole sest sooja ega külma, kas raha hakkab kasvama. Ta tahab oma 500 eurot tagasi.
«Ma olin kaks nädalat nagu ... mitte hüpnoosis, aga mingis seisundis, kus mind oli väga lihtne ära kasutada,» selgitab kelmidega telefonitsi ja meilitsi suhelnud Mait. «Selge peaga ma poleks seda teinud.»
Maidu elus on nende paari nädala vältel kõik nii nagu enne. Ta käib tööl, suhtleb inimestega. Kui talle helistab aga keegi neist kolmest-neljast inimesest, on ta nõus tegema ülekandeid, võtma laene ja pangas kõiki neid tehinguid ise kinnitama.
Mait võtab mitu kiirlaenu. Ta lubab inimestel teisel pool toru korduvalt distantsilt oma arvutisse tulla. Kuigi suhtlus käib vene keeles, tunnevad need inimesed kiirlaenufirmade eestikeelseid kodulehti väga hästi.
«Nad teadsid täpselt, kuhu teha linnuke, orienteerusid kiiremini kui mina,» märgib Mait. «Kuna ma polnud nende lehtede peal enne käinud, võttis mul aega, enne kui ma seal üldse mingitest numbritest aru sain, aga neil oli kõik selge.»
Kurjategijad esitavad üha uusi põhjendusi, miks raha investeerimiskontolt kättesaamiseks tuleb veel ülekandeid teha. Mait, kellel algusest peale polnud vähimatki soovi investeerida, tegutseb kogu aeg selle nimel, et oma raha tagasi saada.
Mõnikord läheb Mait inimesega teisel pool toru lausa riidu. «Ikka päris ebatsensuursete sõnadega vestlesime vahepeal,» meenutab ta. «Ma olen Vene sõjaväes käinud ja oskan vene keeles sõimata küll. Sõimas tema ja sõimasin mina ja kümne minuti pärast tegin ma talle ülekande. Vaat niimoodi …»
Mait maksab paari nädala vältel kelmidele ligemale 15 000 eurot.
Tehingule järgneb külmajudin
On tavaline tööpäev. Kaubanduses tegutseva Martini ettevõttel on lõpusirgele jõudnud järjekordne projekt, mille asjus Hongkongi partnerilt nüüd kiri tema meilikasti potsatab. Martin suhtleb rahvusvaheliselt paljudega. Tal on selles aastatepikkused kogemused.
Mainitud Hongkongi firma aitab tema firmal hiinlastega info- ja kaubavahetust korraldada ning makseid vahendada. «Me oleme aastaid nendega koos töötanud, nad on kõik meie head tuttavad,» märgib ettevõtja.
Koostööpartner küsib e-kirjas makset. Martin vastab, et ülekanne on juba tehtud. Ta saadab oma sõnade tõestuseks maksekorralduse.
«See polnud väike summa,» meenutab Martin. «Kui ma ei eksi, oli see 30 000 või 35 000 USA dollarit (ehk ligemale 30 000 eurot – toimetus), ikka soliidne summa.»
Õige pea tuleb agendi meiliaadressilt järgmine e-kiri, milles teatatakse, et raha on läinud valele kontole. «Eelmisel nädalal saatsime teile info, et meie kontonumber on muutunud», seisab kirjas.
Olgu. Kui muutunud, siis muutunud. Martin palub raamatupidajal makse tühistada. Veel jõuabki ta seda teha.
Järgmise e-kirjaga saab Martin uued andmed. «Kahtlane,» pomiseb ta arvuti ees kukalt kratsides. Raamatupidaja on temaga samal lainel. «Kummaline,» nendib ta.
Martin kirjutab vastu, et nii ei saa: kontol on ühe firma nimi ja makse läheb teisele. Pealegi pole nad mainitud muudatustest kuulnud.
Seepeale laekuv vastus on aga võrdlemisi loogiline. Kirjas selgitatakse, et peagi saabub Hiina uusaasta, mis on seal riigis suur püha. Nende firmas on sel ajal audit ja selleks, et mitte tööd seisma panna, lasevad nad raha muu konto peale kanda. Meilis märgitakse, et see on samuti nende firma ja kõik ülejäänud partnerid teevad ülekandeid samuti sinna.
Oma väidete tõestuseks paneb agent kirjaga kaasa oma teise partneri, Taani ettevõtte maksekorralduse. Kui muidu tundunuks Martinile imelik, et üks firma näitab teisele kolmanda maksekorraldust, siis nüüd ei pea ta seda kummaliseks, sest selle Taani äri omanik on nende ühine hea tuttav.
Iga järgminegi kord, kui Martin ühes raamatupidajaga millegi suhtes kahtleb, tuleb meiliga üpris mõistuspärane selgitus.
«Mingid nüansid panid peas nagu mingi kella tirisema, kuid järgmise kirjaga võeti kohe see kartus maha,» räägib ettevõtja.
Martin tunnistab, et tööd on palju ja nad tegid toona paljusid otsuseid ülejala, kiirustades. «Mis seal ikka, maksame siis ära,» otsustab Martin tööpäeva lõpus. Raamatupidaja teeb ülekande.
Martin magab öösel rahuliku südamega, kuni kuuleb telefoni piuksumist. Kell on umbes viis hommikul. Ta võtab voodis telefoni ja näeb, et SMS-i saatis Hongkongi ettevõtte juhataja. Külmajudin jookseb üle selja.
«We’ve been hacked!» on juba sõnumit avamata eelvaates ekraanil näha. «Ärge midagi tehke ega kuhugi raha kandke, häkker on meie serveri üle võtnud!» hoiatab partnerfirma juhataja.
Pätid nõuavad bitcoin’e
Instagrami sisulooja Sandra meilikasti potsatab järjekordne koostööpakkumine. Selle vahega, et nüüd on kirjale lisatud link, mis juhatab Instagrami lehele, kus tutvustatakse tootemarki, mida temal kui Eesti suunamudijal reklaamida palutakse. Pikemalt süvenemata klõpsab ta sellel.
Sandra saab kohe aru, et tegemist pole Instagramiga. Kes muu kui iga päev selles keskkonnas toimetav influencer märkab, kui ta Instagrami libalehele juhatatakse. Ta vastab e-kirjale viisakalt, et ta pole koostööst huvitatud.
Sandra toimetab parasjagu paha aimamata Instagramis, kui ekraanile ilmub teavitus, et ta logis oma kontolt välja. Ehkki ta ju ei loginud. Midagi kahtlustamata proovib Sandra korduvalt uuesti oma kontole pääseda, aga see ei õnnestu.
Möödub umbes pool tundi. Sandra saab hiljuti koostööd pakkunud inimeselt uue meili. Selles teatatakse, et tema Instagrami konto on üle võetud. Pätid nõuavad temalt 200 dollari väärtuses bitcoin’e, ähvardades, et kui ta ei maksa, kustutavad nad tema konto ära.
Järgnevad pisarad ja paanika, aga mitte ainult töövahendist ilmajäämise pärast.
Pettusest teatavad teised
Juhuslikult jookseb Mait kokku kohaliku konstaabliga. Ta võtab hoogu. «Rääkida või ei?» mõtleb ta. Seni polnud ta sellest kellelegi kõnelnud. Siiski küsib Mait konstaabli arvamust.
«Oi, see on suur pettus, mine kohe jaoskonda, tee avaldus!» teatab too kategooriliselt.
Mait kahtleb veel nüüdki, kas tegemist on pettusega. Sellegipoolest läheb ta jaoskonda ja kirjutab avalduse. Kui ta taipab, mida temaga tehti, muutub ta tigedaks.
«Kui keegi suudaks need inimesed tuvastada, sõidaksin kohale ja tahaksin neid näost näkku näha,» lausub Mait paar aastat hiljemgi, kui ta juhtunust juba päris rahulikult räägib. «Kas nad siis ka nii kõvad mehed on?»
Martin on hämmingus, kui ta loeb Hongkongi partneri saadetud sõnumit selle kohta, et häkker on nende serveri ja meilikonto üle võtnud. Ta annab viivitamata info edasi oma raamatupidajale. Et makse on rahvusvaheline ja ülekanne ootab veel panga kinnitust, õnnestub makse peatada.
Tõtt-öelda on terve kontor pahviks löödud. Martin ja tema kolleegid on välissuhtluses väga kogenud. «Kuidas meile nii peenelt ära tehti, et meil polnud aimugi?» mõtleb peale Martini mõnigi tema töökaaslane.
Väärib märkimist, et kurjategijad ei tegutsenud umbropsu. Nad pidid enne esimese sammu astumist olema tutvunud partnerite senise kirjavahetusega. Nad kirjutasid Martinile täpselt samas stiilis ja sama sõnavaraga, kui äripartner oli seda teinud. Kirjavahetus oli familiaarne nagu alati. Omavahelised naljadki olid samad. Kelmid teadsid väga hästi, millist infot tuleb omavahel vahetada ja kellele peavad minema kirjade koopiad.
Martin annab endale aru, et nad pääsesid ainult tänu juhusele ja petised tegid neile 1:0. Küll on ta õnnelik, et nad ei pidanud elu suurima õppetunni eest maksma ligemale 30 000 eurot.
«Me ikka ootame,» tuleb Hongkongi partneri meiliaadressilt kiri veel siis, kui Martin ja tema kolleegid pettusest juba teavad. Nad ei vasta enam nendele kirjadele.
«Kuidas te ei tea – internet on täis neid hoiatusi, kõik ju kirjutavad!» ütleb uurija Maidule, kui ta jaoskonda ütlusi andma jõuab.
«Kallis inimene, kõik ei ela internetis,» vastab Mait. «Mul on küll nutitelefon, aga ma ei istu selles kogu aeg ninapidi. Ma ei loe sealt uudiseid, mul on oma elu.»
Kurjategijad helistavad Maidule järjepidevalt veel mõnda aega. Paaril korral võtab ta kogemata kõne vastugi. Võõrad kõnetavad teda nimepidi ja teatavad, et nemad tahavad talle raha tagasi anda. «Lõpetame siinkohal ära, mina andsin asja politseisse!» vastab Mait konkreetselt.
Maidu arvates politseinikud ei usu, et inimest on võimalik nii mõjutada. «Nende silmis on kõik ühe vitsaga löödud: inimene on loll, tahtis kergelt raha teenida ja on ise süüdi,» kurdab ta, toonitades intervjuu vältel mitmendat korda, et tal polnud vähimatki huvi investeerida ega raha teenida.
Mõni lähedanegi, kellele Mait pärast avalduse kirjutamist juhtunust räägib, küsib, kuidas ta sai nii rumal olla.
«Ma räägin: ma ei ole loll. Kõik saavad tegelikult aru, et ma ei ole, aga näed, on võimalik inimesi niimoodi mõjutada,» rõhutab Mait.
«Mis asi see Instagram on?»
Saanud teada, et tema Instagrami konto on kaaperdatud, ei oska Sandra teha muud kui helistada numbril 112. Häirekeskusest soovitatakse tal pöörduda lähimasse jaoskonda.
«Politsei esimene küsimus oli, et mis see Instagram üldse on, ja teine soovitus oli, et ma teeks lihtsalt uue kasutaja,» meenutab Sandra.
Instagram on Sandra töövahend ja tema kontol oli üle 10 000 jälgija. Niisiis ei tule uus konto kõne allagi.
Sandra tahab asjaga kiiresti ühele poole saada. Mida enam ta politseiga suhtleb, seda enam tundub, et see kõik võtab liiga kaua aega. Ta võtab ühendust teiste sisuloojatega, keda hiljuti on tabanud sama saatus. Nemad soovitavad lunaraha maksta. Nii Sandra teebki.
/nginx/o/2021/06/07/13831886t1h56d5.jpg)
«See oli selline vastik alasti tunne, nagu keegi oleks minu ruumi tunginud. Abitu tunne,» kirjeldab Sandra oma toonaseid emotsioone. «Istusin ja nutsin, sest ma ei osanud neid kuradi bitcoin’e osta, ma polnud kunagi ostnud mingit bitcoin’i. Siis ma nutsin, õppisin ja guugeldasin: «How to buy Bitcoin?»»
Häkkerid on viisakad, kuid nad pole iseäranis suhtlusaltid. Nad edastavad Sandrale lühikesi lakoonilisi repliike kehvas inglise keeles.
Kurjategijaid Sandra ei süüdista. «See on minu enda viga ja ise ma ennast sellesse jamasse klikkisin,» vasardab tema peas.
Olgugi kurjategijate nõudmine konkreetne ja Sandra kindel soov on raha ära maksta, ei laabu tehing viperusteta. Selgub, et bitcoin muudab väga kiiresti kurssi, ja Sandral, kes niigi ei tunne end selles vallas koduselt, tekib suuri raskusi, et kurjategijatele nõutud summa maksta. Viimaks õnnestub tal osta nõutud summa väärtuses bitcoin’e, kuid maksmise ajaks on nende väärtus juba kahanenud.
«Pidin nendega veel kauplema hakkama, et mul ei ole nii palju, kui nad küsisid, ja mul ei olnud enam võimalik juurde ka osta, sest see süsteem lihtsalt ei lasknud,» meenutab sisulooja nüüd juba olukorra üle muiates. «Nad siis tulid «heatahtlike inimestena» mulle vastu: kandku ma nii palju, kui mul on.»
Hirmus kogemus õpetas mõndagi
Telefonitsi investeerimisvõimalust pakkunud kurjategijatele umbes 15 000 eurot üle kandnud Mait ütleb, et tundmatult numbrilt tulevatele kõnedele ei tohi vastata. Ta toonitab, et kelme ei tohi alahinnata. «Nad on tõepoolest tasemel,» kinnitab ta.
Kuigi Mait on politsei suhtumises pettunud, soovitab ta teistel ohvritel ikkagi politseisse pöörduda. «Niikaua, kuni nad ükskord näevad, et need numbrid lähevad jube suureks ja peab hakkama end liigutama,» põhjendab ta. «Kuhu mujale sa ikka pöördud?»
Martini jutu järgi tuleb nüüd vähemalt kord kvartalis ette, et partnerfirma raamatupidaja või finantsjuhi meiliaadressilt tuleb kiri, milles soovitatakse raha mõnele muule kontole saata. «Nüüd ma juba tean, et kui keegi pole mind telefonitsi teavitanud, siis me isegi ei vasta sellistele kirjadele,» räägib ta. Vahel helistab ta partnerile ja küsib, kas jutt vastab tõele. Enamasti ei vasta.
Martin märgib, et see juhtum õpetas teda ja tema kolleege otsuste langetamiseks aega võtma, süvenema, kahtlustama ja kontrollima.
/nginx/o/2021/06/07/13831887t1h8c89.jpg)
Maidu arvates peab muutuma inimeste suhtumine, et ohver on juhtunus ise süüdi. See annab petistele ainult indu juurde.
Sandra, kelle Instagrami konto kaaperdati, ei vajuta enam tundmatutele linkidele. Ta soovitab kasutada ühismeedia kontodele logimisel kaheastmelist autentimist.
Kahju ulatub miljonite eurodeni
Statistikat selle kohta, kui palju on Eestis kirja pandud õngitsus-, küber- ja telefonipettusi, ei ole. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) analüüsibüroo saab avaldada üksnes paragrahvide kaupa, milliste kuritegude kohta on politseisse avaldus tehtud. Küll nähtub üldisest statistikast, et kelmuste arv on aastatega aina kasvanud.
Sellegipoolest on analüüsibüroo toonud tohutust andmetulvast juba välja panga- ja investeerimispettuste statistikat, sest neid juhtumeid on teistega võrreldes märkimisväärselt enam.
Pangapettuste kohta on PPA analüütikud eraldi infot kogunud mullu juulist, mil niisuguste pettuste kohta hakkas politseisse suurel hulgal avaldusi laekuma. Ainuüksi pangapettustega tehti mullu juulist detsembri lõpuni inimestele kahju 625 000 ja tänavu nelja kuuga pea 500 000 eurot.
Investeerimispettustega said Eesti elanikud tunamullu kahju 3,4 miljonit eurot, mullu 5,7 miljonit eurot ja tänavu nelja kuuga üle 900 000 euro.
Lähedased saavad kannatanut toetada
Mari Tikerpuu,
sotsiaalkindlustusameti ohvriabi talituse juht
Inimlikult on hästi mõistetav, kui kannatanul tekib mõttekäik, et tema on juhtunus süüdi: ta ise läks ju sellega kaasa, andis nõusoleku. Keda siis veel süüdistada kui mitte ennast? See on tavapärane ja vahet ei ole, kas tegu on küberkuritegude või perevägivallaga.
Enda süüdi tundmise komponent käib inimesega alati kaasas. Seetõttu ei julge kannatanud juhtunust rääkida. Kui tuleb hakata selgitama, mis juhtus, kaasneb sellega kartus, et tulevad hinnangud. Ja need tulevadki, väga kergelt. «Miks sa ikkagi tegid? Sellest ju räägitakse nii palju!» hurjutab nii mõnigi. See peegeldab ühiskondlikku hoiakut, mis ohvreid ei toeta, ja sinna ongi maetud seesama häbitunne.
Sageli ei tunne ohver end juhtunust rääkides turvaliselt ja hakkab tegu varjama. Põhjusel, et tal on häbi või ta kardab. Kardab, et keegi võib-olla näitab näpuga: «Ise kandsid lühikest seelikut, ise andsid oma PIN-koodi.» Nende kuritegude menetlusedki on praegu üles ehitatud selle peale, et ohver peab tõestama, et talle tehti liiga ja tema ei ole selles süüdi.
Kui kuritegu on toime pandud, pole vaja ohvri peale näpuga näidata ega teda süüdistada, need tunded on inimeses juba nii ehk naa ja iga sõna, mis öeldakse, valab veel õli tulle. Kõige olulisem on kinnitada kannatanule, et tema ei ole süüdi. Samuti saame olla emotsionaalselt olemas, küsida: «Kuidas sul läheb? Kuidas ma saan sind praegu aidata?»
Tihti pole kannatanu nõus juhtunust kuhugi teatama, sest tal on piinlik. Siis saab lähedane võtta ühendust ekspertidega ja nõu küsida. Isegi kui tahaksid juhtunu kohta palju detaile küsida, hakkamaks ise kohut mõistma ja otsustamaks, kas see oli ikka nii, nagu ohver räägib, jätkem uurimine vastavate asutuste hooleks. Ise tegutsedes võime menetlust takistada. Abistamise sammud on elulised ja lihtsad: helistada ohvriabisse ja politseisse, olla abivajajale olemas.