Sintlased sõitsid Viljandisse rahvuslipu õmblejat mälestama
/nginx/o/2018/03/05/7661297t1ha90d.jpg)
6. juuni 2021, 15:12
Mittetulundusühingu Eesti Lipu Selts Sindi osakond alustas reede hommikul sinimustvalge lipu 137. sünnipäeva tähistamist Viljandi Vanal kalmistul esimese sinimustvalge õmbleja Emilie Rosalie Beermanni rahupaigas käiguga.
Sindi ettevõtja Toomas Kandima tegi seltsi Sindi osakonnale kingituse, mis võimaldas algset kavatsust märksa suuremalt teoks teha. Kandima tasus bussisõidu eest Viljandisse ja tagasi Sinti. Õpetaja Eneli Arusaare näiterühma lapsed ja veel mõned õpilased said preemiareisi esimese Eesti lipu õmbleja kalmule. Tagasiteel jätkus aega lossivaremetes jalutamiseks ja puhkuseks, et päeva teisel poolel esineda Sindi inimestele.
Beermannile pühendatud mälestushommiku valmistas ette seltsi liige Ain Keerup. Beermanni kalmu juurde rivistusid sinimustvalgete lippudega Sindi gümnaasiumi vilistlased. Sama lippude rivi pikendasid Sakala kodutütred.
Keerupi hinnangul ei saa olla midagi ilusamat kui alustada lipu päeva tähistamist esimese sinimustvalge õmbleja Emilie Rosalie Beermanni puhkepaigas. Tema sõnul on rahvuslipp ja rahvusvärvid väikesele rahvale äärmiselt olulised.
«Nad tuletavad meelde, kes me oleme ja milline on olnud meie esivanemate saatus oma riigi iseseisvuse loomisel ja hoidmisel. Peame iga päev mõistma, et meie vabadus ei ole kingitus. See on midagi väga olulist, mille säilitamiseks peame olema ühtsed ja kokkuhoidvad,» kõneles ta.
Keerupi arvates on öeldu praegu isegi eriti tähtis, sest üsna avalikult asutakse otsima ja leidma vabandusi, miks käesoleval ajal ei saaks olla väärikas, aus ja ennastsalgav Eesti riigi kodanik. «COVID ja majandussurutis nagu lubaksid meil unustada väärtused ja lükata kõik, millest peaksime lugu pidama, tagaplaanile, et tegeleda nendega siis, kui on aega ja raha,» lausus ta.
Keerup pidas õnneks teadmist, et Sindi gümnaasiumist sirgunud noored austavad oma kodumaad ja riigi sümboleid. Noored seisid varahommikul lippudega kalmistul, et avaldada austust inimesele, kellele võlgneme rohkem, kui suudame ette kujutada. «Nemad on lippe hoidnud pea igal Eesti riigile tähtsal päeval ning nad on kasvanud vaimus, et kui mina seda ei tee, siis kes teeb.»
Keerup osundas tunnustavalt õpetaja Eneli Arusaarele, kes tuli kohale 17 õpilasega. «Ikka selleks, et kujundada tänastele lipuhoidjatele vääriline vahetus. Seda kõike ei oleks, kui Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna juht Urmas Saard poleks lipukultuuri edendamise vajalikkust osanud meile selgitada,» kõneles ta. «Ka ei seisaks me täna siin, kui Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ei oleks olnud osaline Emilie Rosalie Beermanni hauapaiga otsimisel ja leidmisel. Suur tänu talle selle eest. Tema on igal aastal lipu päeval seda viimset puhkepaika külastanud.»
Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak meenutas, et esimese lipu õmbleja oli kiriku ehitaja tütar Emilie Rosalie Beermann, kes hiljem abielludes sai nimeks Lillak. Aastaid asuti teadmatuses, kuhu ta siinsel vana nimetusega Pauluse kalmistul maetud on.
«2003. aastal otsisime koos Heiki Raudlaga seda hauda, ent ei leidnud. Õneks oli Järvamaal Einar Hiob, kellel oli mingeid andmeid, et Emilie võis olla maetud Lillakute hauaplatsile,» kõneles Pihlak. «Tulime samal aastal mõni kuu hiljem kevadisel päeval uuesti tagasi. Leidsime suure tagurpidi keeratud kivi. Saime appi Viljandi kiviraidurid, kes kivi teisele küljele pöörasid, ja oh imet: kivil oli kiri Emilie Rosalie Beermann Lillak.»
Pihlak ütles, et sinimustvalge lipp on olnud eestlastele väga oluline. «Nagu teada, sündis see Eesti üliõpilaste seltsi värvides ja need said juba XIX sajandi lõpus meie rahvusvärvideks. Vabadussõja ajal võitlesid Eesti rahvaväelased sinimustvalge lipu all. Lipp sai Eesti riigilipuks 1922. aastal, nüüdseks juba 99 aastat tagasi.»
Viljandi abilinnapea Janika Gedvil tänas linnavalitsuse nimel Eesti lipu seltsi ja entusiaste, kes toovad nüüd loodetavasti lipukultuuri uuel moel Viljandisse.
«Mulle tundub, et sinimustvalget mäletasime ja kasutasime rohkem siis, kui meie põlvkond oli keskmises teismelise eas. Salaja panime selga särgi, seeliku ja püksid nii, et kokku tuli sinimustvalge. Süda värises, et äkki jääme vahele. Täna, olles 30 aastat vabad, tundub mulle, et hakkame oma sümboleid unustama,» kõneles Gedvil ja avaldas rõõmu, et nägi Beermanni hauale kogunenute seas rohkem noori kui vanu.
Mälestuspalve pidas Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats, kelle meelest ei ole lipp ainult sümbol.
«Sümbol on ka lippu kandev inimene. Tema, kes õmbles kolme värvi riidekangastest kokku sinimustvalge lipu, teadis, et see oli tema sees olemas juba enne selle lipu heiskamist – veel enne, kui see lipp Otepää kiriklas pühitseti,» rääkis Praats. «Meie ülesanne on tunda nende inimeste ajalugu, kes on ise olnud sümboliks ning kandnud endas lootust ja igatsust iseseisvuse järele.»
Pärja tõid Kaitseliidu Sakala maleva naiskodukaitsjad. Süüdati küünlad. Lipu seltsi lillekorvi asetas kalmule ja süütas küünla seltsi liige Katre Kaseleht. Kunstilist kava sisustas Kaselehe seitsmeaastane Sänni Lee Lill luulepõimikuga «Kodumaa värvid». Sindi gümnaasiumi õpilane Noora Lee Laarmann luges Juhan Liivi luuletust «Ma lillesideme võtaks».