Kunagine agraarse elulaadi sümbol piimapukk on juba aastakümneid kuulunud kadunud asjade nimekirja, noorema põlvkonna esindajad pole millestki sellisest kuulnudki. Ka külapoed, omaaegsed maaelu sõlmpunktid ja infokeskused, kaovad üksteise järel vääramatu jõuga nagu tegelased Agatha Christie kriminaalromaanis «Kümme väikest neegrit».
Külapood polnud lihtsalt koht, kust kohalik rahvas sai tarvilikku toidukraami. See oli koht, kust võis kaupa vahel vihiku peale võlgu võtta. Koht, kuhu elatanud memmeke sõitis metsaveerel asuvast laguneva katusega kodutalust jalgrattaga piima, leiva ja vorsti järele ning kus ühtlasi kuulis kõiketeadvalt poeproualt uusimaid külakõlakaid. «Kas õpetaja Mallel on juba uus laps käes?» «Mida see Vahtra Vello poeg ometi taob nagu sõge rähn igal õhtul, nii et terve küla kopsimisest kajab?» Poeproua teadis alati ja ei olnud tema kade seda teadmist jagama. Vahel läks info täppi, aga see polnudki peamine.
