Vägivald on nakkav

Terje Pennie (vasakul) ja Ilo-Ann Saarepera lavastuses «Kui sa tuled, too mul lilli», mis tõukub intervjuudest lähisuhtevägivalla ohvritega ning selles valdkonnas töötavate spetsialistide ja vabatahtlikega. Foto: Maris Savik

Perevägivallast on viimastel kümnenditel palju räägitud. Erakordselt avameelselt, puudutavalt ja mõjuvalt, nagu näiteks lapsena seksuaalselt ärakasutatuna üksi jäetud Kaia Kiige loos (Eesti Päevaleht, 29. mai). Loodetavasti on see ohvrite olukorda leevendanud, lubanud vähemasti tunda, et ei olda oma õudustega üksi. Ja et mingi väljapääs, mõistmise ja eneseleidmise võimalus on ka kõige kohutavamate läbielamiste järel.

Elutervet keskkonda, kus ohvrid suhtevägivalla või seksuaalse väärkohtlemise korral kõhklematult abi otsiks, ei ole siiski tekkinud. Noored naisartistid, kellega Estonia teatri juht massaažilaua veerel ülevoolavalt suhtlemas käis, pelgasid kaua, enne kui söandasid muredest rääkida. Avalikkuse ette on jõudnud juhtumid, mille puhul ohvrid ei ole haaranud abikäe järele ka siis, kui julmuse märgid on väliseltki näha.