Vaba mõte ⟩ Sood, kvoodid ja võrdsus

Mu vanematel on aastakümnetetaguseid soorolle arvestades väga tüüpilised ja ühiskonnas heaks kiidetud ametid ja hobid. Ema on kogu elu töötanud kaubanduses ning vabal ajal madistanud oma roosipõõsaste vahel või teinud peenemat näputööd. Isa on kuldsete kätega tisler, keda mingi nähtamatu vägi veab kogu aeg garaaži. Kui mõnel pidulikumal puhul sugulased pika laua taha kogunevad, laterdab ema teiste prouadega või jookseb, keel vesti peal, köögi vahet enda valmistatud hõrgutisi liudadele juurde tassides. Isa teeb meeste seltsis mõne pitsi haljast, räägib kohatuid anekdoote ja kirub poliitikuid. Niimoodi on asjad kogu aeg käinud ja kui keegi aja jooksul nüri järjekindlusega sisse tallatud jälgi segama hakkab, vaadatakse teda kui poolemeelset.

Ma olen täiesti kindel, et kui vanemad oleksid näinud mind nukkudega mängimas või kuulnud minu õde endale võrri lunimas, oleks järgnenud draama, mille kõrval Watergate’i afäär oleks olnud nagu lutikate luuleõhtu. «Kas ma olen teid halvasti kasvatanud?», «Olen ma olnud nii halb lapsevanem?», «Mis teiega küll valesti läks?» või «Mida teised ometi arvavad?» olnuksid esimesed võimalikud ahastust peegeldavad väljaütlemised, mida takkajärgi julgen pakkuda.