/nginx/o/2021/05/28/13809412t1h600a.jpg)
2021. aasta lõpuni on UNESCO käsitöö ja rahvakunsti loovlinnade võrgustikku kuuluva Viljandi linnameister Triin Amur, kelle linnavalitsus valis välja kuue oma nägemuse esitanud kandidaadi seast. Tänavuse teema kohaselt on linnameistri ülesanne juhtida inimeste tähelepanu asjade parandamisele.
Nagu Triin Amur ütleb, on ta tekstiilivaldkonna lektorina märganud, et tugeva emotsionaalse sidemega asju hoitakse suurema hoolega ning tahetakse, et need peaksid kaua vastu. Et ta on oma töös keskendunud rõivatööstuse probleemidele ja jätkusuutlikule moedisainile, on väiksem tarbimine ja esemete pikk kasutusiga talle olulised. «Katsun ka ise osta vähe asju. Asjaga peab tekkima äratundmine. Lisaks sellele pean teadma, kust see pärit on ja kuidas valmistatud.»
Oma rõivaste kohta teab Triin Amur täpselt, kust ja millal need on ostetud ning kuidas neid hooldada ja parandada. Üks tema lemmikuid on siidist kimonojakk ehk haori, mis on tellitud Jaapanist ja käsitsi õmmeldud. «Üks eestlane korjab neid seal kokku ja saadab siia. Mõni neist võib olla ka näiteks 50 aastat vana, aga need on kvaliteetsed, isikupärased ja huvitavad.»
Triin Amur teadis juba viieselt, et tahab saada õpetajaks. Endale ja nukkudele õmblemine tekitas aga huvi rõivaste ja tekstiili vastu. Nüüd kuulavad tema loenguid nii kunsti- kui kultuuriakadeemia tudengid.
Loomine ja parandamine on Amurit saatnud kogu elu, sest ka tema vanemad on elus kõigega ise hakkama saanud. «Mu ema näiteks ladus oma kätega saunaahju. Võttis käsiraamatu ette ja tegi ära. Samuti on nad koos isaga maja ehitanud. Pole asja, mida mu isa kuldsed käed parandada ei suudaks. Näiteks keevitas ta ise kokku ATV raami, pani sinna peale mootori ja sai väga hea sõiduki.»
Peale lapsepõlve eeskujude jälgib Triin Amur imetlusega õppejõude Reet Ausi ja Kristina Rajandot ning moetööstuse juhte, näiteks Stella Soomlaisi brändi juhti Stella Runnelit, kes suudavad tegutseda ümbritsevasse lugupidavalt ja säästvalt suhtudes ning oskavad näha võimalusi.
Kooli käsitöö- ja kunstitundides said selgeks õmblemine, kudumine ja heegeldamine. «Olin suur entusiast ja võtsin ikka suuremalt ette, kui tunnis nõuti. Näiteks ema kannab seniajani mu kooliajal kootud vesti.»
Kangakudumise õppis Amur ära Viljandi kultuuriakadeemias rahvuslikku käsitööd tudeerides. Sel kevadel ostis ta viis komplekti kangastelgi ja valmistub nüüd Tallinnas teljekoda avama.
Iga tegevus peaks tema arvates midagi õpetama ja kuidagi arendama ning kõiki võimalusi, mis tulevad või on antud, tuleb kasutada. Nii on ta vahetusõpilase ja -tudengina täiendanud end Saksamaal, Norras, Islandil ja Londonis. «Mu eriala on tekstiil ja mood, aga erialaõppe kõrval jälgin, et ma ka isiksusena areneksin.»
Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili osakonna juhataja Ave Matsin ütleb, et Triin Amur on avatud isemõtleja, kelle koolitööd olid kenasti tehtud ning kes lisaks jälgis tähelepanelikult maailmas sündivat.
«Oma diplomitööski lähtus ta Vormsi rahvarõivastest, ent kasutas nende juures taaskasutusmaterjale,» meenutab Matsin. «Ta austab vanu traditsioone, ent sealjuures ei karda uut moodi teha ning teeb seda maitsekalt ja stiilselt. Tema pakutud lahendused lähevad korda ja meeldivad ka nooremale põlvkonnale, keda rahvarõivad traditsioonilisel moel võib-olla ükskõikseks jätaksid.»
Diplomitööna valminud rõivakomplekt seob Triin Amurit ka toonase juhendaja ja kolleegi Kristina Rajandoga.
«Mu juured ulatuvad Vormsile ning selle komplektiga oli mu süda Triinule antud,» märgib Rajando naerdes. «Nüüd oleme mõlemad Rocca al Mare koolis käsitööõpetajad ja tegutseme päevast päeva kõrvuti. Õpetajatöö pole ehk nii atraktiivne kui uue kollektsiooni loomine, aga lastele meeldib ta väga ning temalt on õppida pühendunud süvenemist.»
Neljal korral on Amur vedanud tudengite moeetendust «OmaMood» ning tänavu etendub see salvestatud filmilõikudena veebis. See töö oli Amuri sõnul pingeline, nii et praegu on ta sellest natuke väsinud.
Põnev töö on olnud ka pärimusmuusika lavade ja alade kujundamine. «Kui festivali teema oli Kihnu, käisin Kihnus kohapeal ja hiljem tegime oma kümneliikmelise tiimiga kolm nädalat lavade dekoratsioone. See on äge tunne, kui kõik teevad sama asja ja on selle sees.»
Kauaaegne sõber Anu Puulmann on Triin Amuri tegemisi kõrvalt näinud üle 20 aasta ja ütleb, et teist oma valdkonna teemadega nii süvitsi minevat inimest ta ei teagi. «Ta viitsib süveneda ja iga järgmine tegevus viib ka eelmised uuele tasemele.»
Puulmann leiab, et Amuril on käia suur tee ja praegu on ta alles selle alguses. Alati ei käi andekus ja headus kokku, aga Triinu puhul käivad. Ta on sõber, kellelt on palju õppida.»
Õpetajatega on Triin Amuril oma sõnul vedanud ning ta soovib sama kogemust ka oma õpilastele. «Mind motiveerib väga, kui kohtun oma õpilastega hiljem mõnel kursusel,» nendib ta.
Linnameistrina peab Amur, nagu öeldud, õhutama inimesi asju parandama. Omaenda asjade parandamine on tal üsna igapäevane. Viimati sai kinni nõelutud sukkpükste katkiläinud varbaosa ning kullatehnikas kokku liimitud sõbranna kingitud teekausike. Laual ootavad järge püksid, mida tuleb lühendada, seelik, millele on tarvis panna uus lukk, nahkkindad, mille ta tahab ära värvida, ning rattasõidul viga saanud haori, mis nõuab peenemat näputööd.
«Parandamine ei vähenda eseme väärtust,» rõhutab Amur. «See pole vaesuse tunnus, vaid märk, et hindame ostetud asju ja hoiame keskkonda. Pealgi võib defektist saada efekt.»
Võib jääda mulje, nagu õnnestuksid Triin Amuril kõik ettevõtmised hoogsalt ja takistusteta. Nii see siiski pole. «Kui läksin kunstiakadeemiasse magistriõppesse, oli see keskkond minu jaoks šokk,» tunnistab ta. «Mul puudus ettevalmistus selleks, sest ma polnud moedisainiga kokku puutunud. Tajusin, et minusse ei suhtuta kõige paremini, aga veensin end, et saan sellega hakkama. Läksin aastaks Islandile praktikale ja õppisin selle aja jooksul puuduoleva materjali järele. Nüüd töötan ise kunstiakadeemias. Ja ma ei kandideerinud sellele kohale – polnud ühtegi tööpakkumist. Läksin ise, CV näpus, dekaani jutule.»
Jah, mõnikord tuleb raskeid ja isegi ebameeldivaid asju teha, sest need võivad enesearengule kaasa aidata.