Hiid-Ansip ja sotsihirm

Rannar Vassiljev Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

KUI REFORMIERAKOND on püüdnud aastaid kirjeldada Eesti poliitruumi primitiivselt Hiid-Ansipi ja Hiid-Savisaare võitlusena, siis viimastel kuudel on valitsuspartei retoorikas toimunud märkimisväärsed muutused. Peaministrierakonna poliitiliseks märklauaks on kerkinud sotsiaaldemokraadid.

Reformierakonna poliittehnoloogid on ilmselt mõistnud, et 2015. aasta riigikogu valimistel pretendeerib nende kõrval valimisvõidule just Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Taas üritavad reformierakondlased oma poliitvankri ette rakendada hirmutamistaktikat, kuulutades loosunglikult, et sotsid tahavad Kreekat teha.

Põhjenduseks viitavad nad sotsiaaldemokraadist rahandusministri Ivari Padari aegsele riigieelarve strateegiale.

Tõsi on see, et 2009. aastal esitas Ansipi valitsuse rahandusminister Ivari Padar eelarvestrateegia, mis ei näinud ette riigi võlakoormuse arutut kasvu, nagu Ansip väidab, vaid seda, et eelarve jõuab juba 2012. aastal tasakaalu.

Siinkohal tasub meenutada, et tänavune riigieelarve jääb isegi Reformierakonna juhitud valitsuse utoopilises majanduskasvu unenäos 2,1 protsendiga miinusesse. Niisugune puudujääk tähendab vajadust võtta laenu või kulutada reserve.

KUIGI VALITSUS üritab kleepida laenu võtmisele külge vastutustundetuse silti, teeb ta ise seda lausa jõupositsioonilt, sundides laenajat vastu tema tahtmist asjaga kaasa minema.

Töötu- ja haigekassa reservide riigikassaga ühendamine teenib ju eesmärki laenata töötute ja haigete tarbeks kogutud raha riigi puudujääkide katmiseks. See samm suruti läbi töötu- ja haigekassa vastuseisust hoolimata.

Nii eelnimetatu kui mitu teist äärmiselt küsitavat otsust olidki põhjus, miks «Äripäev» kuulutas peaministri hiljuti aasta maksuvaenlaseks. Parempoolsele poliitikule tähendab see tiitel ränka kriitikat.

Kuigi peaministriparteile meeldib esitleda end äärmiselt konservatiivset rahanduspoliitikat viljeleva erakonnana, räägivad optimismist pakatavad ennustused hoopis teist keelt. 2011. aasta kevadel teatas rahandusministeeriumi majandusprognoos, et Euroopa Liidu majanduse kasvuväljavaated püsivad tugevad ning see peegeldab paranenud keskkonda ja suurenenud kindlustunnet.

Euroopat ohustavas võlakriisis ei nähtud tõsiselt võetavat riski ning prognoositi seepärast alanud aasta majanduskasvuks neli protsenti. Juba tol ajal osutasid sotsiaaldemokraadid väliskeskkonnas peituvatele ohtudele ja soovitasid valitsusel roosad prillid eest võtta.

Nüüd on Eestile kuulutatud majanduskasv saanud üldise umbusu osaliseks ning asi võib päädida valusate eelarvekärbetega.

Loomulikult on sotsiaaldemokraatidel ja reformierakondlastel majandus- ja rahanduspoliitikast erinev arusaam. Vahe ei seisne kummatigi selles, nagu tahaksid esimesed lõputult võlgu võtta ja teised seisaksid sellele vastu. Peamine erinevus on selles, kuidas saavad need kaks aru riigi rollist ja vastutusest.

Reformierakonna meelest on parimat majanduskeskkonda saavutada lihtne: riik langetagu makse ja ärgu sekkugu majandusse. Kui majandus kasvab, aitab riik sellele makse langetades kaasa, isegi kui see põhjustab majanduse ülekuumenemist, nagu juhtus kriisieelsetel aastatel. Kui majandus käib alla, tõstab riik makse, isegi kui see süvendab langust. Nii talitati aastatel 2009—2011.

Sotsiaaldemokraadid usuvad, et majandusareng ei rajane tulumaksu suurendamisel või vähendamisel, vaid ühiskonna terviklikul arengul, mille eest kannab keskset vastutust riik. Riigi roll on maandada majanduse paratamatut tsüklilisust ning luua eeldused inimpotentsiaali arenguks. Kõige tähtsam küsimus on, kas ja kui hästi me suudame leida tasakaalu turgude isetoimimise ja riigi rolli vahel.

Edu saadab edaspidi neid riike, kes suudavad olla ühtaegu paindlikud ja turvalised ning luua võimalikult paljudele väärt arenguvõimalused. Just inimesed on praeguse ja tulevase majanduskasvu peamised tagajad.

Kahtlemata on erakondade piikide ristamine demokraatlikus riigis poliitika loomulik osa ning tõenäoliselt on 2015. aasta parlamendivalimistel selles pearoll kanda Sotsiaaldemokraatlikul ja Reformierakonnal. Jääb üle loota, et viimane suudab tühjadelt ja hirmutavatelt loosungitelt sirguda sisuliste ja maailmavaateliste diskussioonide tasemele. See viiks meid muu hulgas huvitava maksu- ja rahandusdebatini.