Meie roheline käitumine kurnab arengumaid

Kui meil on probleemiks naiste vähene hõivatus põllumajandussektoris, siis arengumaades teevad 60—70 protsenti raskest põllutööst ära just naised. Foto: wordpress.com

Kui meie siin Euroopas üritame mõelda roheliselt ja säästa biokütuseid kasutades taastumatuid maavarasid, siis Kolmandas Maailmas võivad sellest tulenevad protsessid anda risti vastupidise efekti.

See teema oli paljude teiste seas arutusel Berliinis maailma suurimal toidu- ja põllumajandusmessil «Grüne Woche» peetud põllumajandusministrite kohtumistel.

Neist võttis osa ka Eesti põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Tema jutu järgi pakkus enim mõtteainet see, kui erinevad on Euroopa ja Kolmanda Maailma probleemid.

«Kui meie oleme pahatihti hädas liigniiskusega, siis suurem osa maailma maadleb hoopis veepuuduse ja kõrbestumisega,» tõi Seeder ühe näite.

Kardinaalne on erinevus ka naiste tööhõives. Kui meil on põllumajandus, metsandus ja kalandus ennekõike meeste alad ning maal ei leia naised põllumajanduses rakendust, siis arengumaades on Seedri sõnul lood vastupidi. Seal on põldudel ja mujal rasket käsitööd tegevatest inimestest 60—70 protsenti just naised.

«Sellel messil kuuled, kui vastandlikud on probleemid maailma põllumajanduses. Mõni tegevus, mis meile võib paista keskkonnasäästlik ja roheline, on paljudele teistele riikidele hoopis vastupidise toimega,» nentis põllumajandusminister.

Bioenergia hävitab metsi

Helir-Valdor Seeder toob näiteks meie otsuse hakata Euroopas tootma bioenergiat, säästmaks taastumatuid ressursse, nagu naftat ja põlevkivi. «Selleks kasvatame rapsi, rüpsi ja muud teravilja ning see tundub roheline ja järjepidev. Paraku ei mõtle me laiematele tagajärgedele,» tõdes Seeder.

Nimelt leiti Euroopas, et majanduslikult on mõistlik toota bioenergiat biokultuuridest, näiteks palmiõlist, ning seda hakati sisse tooma Brasiiliast ja mujalt. Sellega kaasnes seal massiline metsalangetus. «Meie roheline otsus mõjus teistele riikidele laastavalt,» resümeeris ta.

Samasugust vastuolu kätkeb suhkrupoliitika. Palju on räägitud, et Euroopa suhkur on liiga kallis ja hinna langetamiseks tuleks avada siinne turg. Aga kui suhkrutollid alla lasta, hakataks paljudes Kesk-Ameerika riikides massiliselt suhkruroogu kasvatama ning võetaks jälle metsa maha.

«Peame neid sidemeid tajuma. Muidu langetame siin otsuseid, aga tagajärjed annavad end tunda Kolmandas Maailmas. Sellistel foorumitel tulevad need asjad ilmekalt esile,» rääkis Eesti põllumajandusminister.

Palju viise toitu raisata

Põllumajandusministrid arutasid ka toidu raiskamise teemat. Sellegi puhul räägiksid eri maailmajaod justkui ühest asjast, kuid mõistavad seda erinevalt.

«Aafrika riigid ja teised arengumaad mõtlevad toidu raiskamise all koristus-, kuivatamis- ja töötluskadu — kõike, mis tuleneb toorme töötlemisest ja veost. Nad mõistavad seda hukka ja proovivad vähendada,» rääkis Seeder.

Siin on raiskamisel teine tähendus ning selle keskkonnamõju on sootuks rängem. «Meie raiskamine algab alles siis, kui kulutused on tehtud, lõpptoodang valmis ja pakendatud. Siis viskame ära 30—40 protsenti toodetust,» selgitas põllumajandusminister.

Ühe põhjusena nimetab ta väga rangeid toidu ohutuse nõudeid. «Raiskamist põhjustavad needsamad «parim enne» ja «kõlblik kuni», pärast mida ei tohi produkti enam müüa, kuigi tihtipeale on kaup ikka veel kõlblik.

See pakub mõtlemisainet nii arengumaades kui meil,» nentis Seeder.

Minister laulis hümni

Ühisaruteludes osalesid Berliinis messi ajal enam kui poole­saja riigi ministrid. «Rohkem võtsid sõna Aafrika ja Aasia riikide esindajad,» rääkis Helir-Valdor Seeder. Tema sõnul võib sellistel kohtumistel juhtuda ka põnevaid seiku.

Nii tõusis keset üht nõupidamist äkki püsti maailma kõige noorema riigi, Lõuna-Su­daani esindaja ja ütles, et laulab nüüd oma maa hümni. «Kõik tõusid, minister võttis mikrofoni, kandis hümni ette ja rääkis siis Lõuna-Sudaani põllumajanduse olukorrast,» kirjeldas Seeder.