FILMIARVUSTUS ⟩ Panniga pähe ja nuiaga makku

Animatsiooni ja päris maailma segamisel on kerge libastuda, kuid lapsepõlvest armsaks saanud tegelased päästavad ettevõtmise. Foto: Forum Cinemas

Mina olen üks neist praegustest keskealistest, kes on Disney multikatega üles kasvanud. Loomulikult tuli mõned aastad ka Sojuzmultfilmi repertuaariga hakkama saada, aga kui segased üheksakümnendad eestlastele videomakki tutvustasid, läks lahti.

Meie pere täielikud lemmikud olid legendaarsed Tom ja Jerry – kass ja hiir, kes ei jätnud kunagi kasutamata võimalust teineteisele panniga pähe virutada või pommi suhu toppida. Tegelikult kõõksusin näost lillana lõputu mürgli saatel naerda mina isaga. Ema piilus vaid vahepeal tuppa ja vangutas etteheitvalt pead. Et kuidas nii vägivaldne ja kuidas nii julm.

Meie nendes multikates küll midagi taunimisväärset ei näinud. Nii seibideks viilutatud kass kui kuvalda alla jäänud hiir olid juba mõne sekundi pärast taas rõõmsad ja rõõsad ning lammutasid täie jõuga teineteist retsida edasi. Ja kõik see oli pööraselt naljakas. Esmalt muidugi äärmiselt vaimukate animatsioonide pärast. Aga kui nüüd takkajärgi analüüsida, oli "Tomi ja Jerry" sarja trumbiks see, kuidas pilt ja heli olid teineteist toetama sätitud. Iga pidurdust, ohuhetke, kukkumist, õhus rippumist ja ahelreaktsiooni toetas noot-noodilt süžeed jälgiv orkestratsioon. Olenemata tõigast, et Hollywoodi tase on aastakümnetetaguse ajaga võrreldes mitu korda võimsam, on niisugune terviklik lähenemine millegipärast kaduvaks kunstiks muutumas. 

Ühesõnaga valdas mind lapsepõlvekangelaste osalusel vändatud täispika filmi eel korralik elevus. Samas olin tüüpilise eestlasena valmis kõige halvemaks.

Pean tunnistama, et esialgu oli väga kohatu ja piinlik olla. Kui kunagi madistasid minu lemmikud sada protsenti ehedas joonisfilmis, siis nüüd olid nad tõstetud päris maailma ning ükskõik kui hästi seda tehniliselt teostada, panevad sellised hübriidlahendused mu ikka õlgu kehitama. Kui lisada võrrandisse B-klassi ohmude komöödiafilmide näitlejad, kelle repliigid on veel ka eesti keelde dubleeritud, saame suutäie, mis meenutab pekikuubikutega kaunistatud makroone hapukurgi-vahukoorekastmes.

Meenutagem siinkohal, et minu Tom ja Jerry ei rääkinud, vaid tegutsesid. Vanades "Tomi ja Jerry" multikates ei räägitud üldse peaaegu sõnagi ja selline visuaalne huumor ongi lastele kõige paremini jälgitav. Minu mõttekäiku kinnitasid ka need pisikesed põngerjad, kelle vanemad sama seanssi vaatama olid toonud. Lõkerdamine oli kohati nii vali, et kõlaritest kostev heli pidi sellele alla vanduma.

Tuleb tunnistada, et "Tomi ja Jerry" filmi nautimiseks on vaja end vabaks lasta ja tagasi lapsepõlve kujutada. Jah, paljud sketšid, vigastused, kukkumised ja näoilmed on pätsatud just nondest vanadest multikatest. Jah, kujuteldavate partneritega suhtlevad inimesed on kohmakad ja empaatiavõimega filmisõbrale valusad vaadata. Aga kui Tomil oma pika karjääri jooksul seitsmesajandat korda näpud klaverikaane vahele lüüakse või ilastav buldog tal ühe rusikahoobiga pea rindkere sisemusse komandeeringule saadab, tulevad kõik varasemad korradki pisitasa meelde ja kisuvad suunurgad kõrvade taha. Nii et kui teie peres võrsub mõni rõõmsameelne poiss või plika, siis viige ta loomulikult kinno, mis sest, et emme etteheitvalt pead vangutama jääb.

Ah jaa, kaks märkust veel. Tüünelt nullindate algust markeeriv kinoesteetika kajastub nii algustiitrites kui ka läbi filmi kõlavas heatujulises vana kooli peavoolu hiphopi hitikestes. Kui loo finaali eel poleks lubatud Uku Suvistet mingi suvalise ballaadiga pisarat pigistama, oleks võinud muusikalisele kujundusele maksimumpunktid anda. Aga no ju mehed teispool suurt vett olid tõlkele sellised tingimused seadnud.

Igatahes tore, et Tom ja Jerry on endiselt rõõmsad, reipad ja krutskeid täis. Väike televaataja Üllar saadab tervisi!