Miski pole hapram kui kirjandustegelase elu

August Kitzbergi gümnaasiumis õpetajana töötava Katrin Johansoni arvates on väga oluline tuletada lugejale meelde võimalust tajuda huumorit pealtnäha lootusetus olukorras ning tõsiasja, et eneseiroonia võib olla tervistav. Foto: Erakogu

Katrin Johansoni jutukogu «Ta tuleb» kaanepilt – järjekordne liba-Leis? – kujutab rõhutatult erksavärvilisi lilli morbiidselt mustal foonil. Must, mis kätkeb värvina eneses teatavat absoluuti, inimliku tunnetus- ja kujutlusvõime viimast piiri, lisab lillede biidermeierlikult turvalisele ilule mingi raskelt sõnastatava, ent selgelt tajutava modernse kihistuse, paneb pildil valitseva lüürilise põhitooni justkui jutumärkidesse. Ei pea olema koolitatud kunstiteadlane, mõistmaks, et siin käib mäng metatasanditel. Et tähendus on tegelikult mujal.

Aga kus?

Nagu lugema hakates kiiresti selgus, peidab esikaane tõlgenduskoodi võti end raamatu tekstilises sisus. Milleks on kümme lühijuttu, kõigi ühisnimetajaks surm. Selle teadmise pealt hakkavad kaanekujunduse tähenduskihid avanema: lillede vahelt joonistub välja kirstukaane siluett ning pealkirjas esinev ebamäärane, ent pealtnäha igati ohutu asesõna «ta» osutub ühtäkki ähvardavaks eufemismiks. Ilulemisest saab iroonia?