Koroonaviirusest räsitud hiidlinnas kirja pandud lugu jumalatest ja maailmade loomisest pälvis tänavusel Eesti ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldataval ulmejuttude võistlusel esikoha ning varsti on ilmumas ka esimene romaan.
Häli Kivisild, olete sündinud ja kasvanud Viljandimaal Sürgaveres ja lõpetanud Viljandis Jakobsoni gümnaasiumi. Kuidas te jõudsite elama Mehhikosse?
Jah, kasvasin Sürgaveres. Käisin sealses põhikoolis, millest on mul väga head mälestused – eriti koolimajast, mis asus suure pargi keskel, mandoliiniorkestrist, mille liige ma olin, kõikidest õpetajatest, kes tegid oma tööd hinge ja otsustavusega.
Seejärel läksin Jakobsoni gümnaasiumisse inglise keele eriklassi. Sürgavere kooliga võrreldes oli muutus drastiline – saja õpilasega külakooli asemel tuhande õpilasega mammutkool. Seejärel läksin Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima ning asutasin end tõlkijaks saamise rajale.
Aga Mehhiko? Selles ma süüdistan Jules Verne’i ja tema teost "Kapten Granti lapsed". Olen seda vähemalt neli või viis korda lugenud ning iga kord, kui peategelased jõuavad Patagooniasse, siis hingan lugedes sügavalt sisse. Selline reisikihk tuli sellest raamatust sisse!
Kas te olete Patagooniasse jõudnud, see on ju ka Lõuna-Ameerikas.
Ei ole! (Naerab.) Ma tahtsin sinna minna, ent siis kohtusin oma praeguse abikaasaga, kes on mehhiklane, hakkasin õppima hispaania keelt ning elu viis mind Mehhikosse. Ma ei kahetse: kui ma esimest korda Mehhikosse tulin, jala lennujaamas rambile asetasin, siis ma teadsin, et nii, siin ma olen. Ma teadsin, et ma pean Mehhikos elama. Jõudsin koju.