Päevakommentaar ⟩ Tarvo Madsen: ärme praegu Viljandisse vabadussammast ehitame

Skulptor Amandus Adamson Vabadussõja mälestussamba mudeliga, 1926. Foto: Jaan Riet, rahvusarhiiv

Kuuleme aina enam sellest, kuidas riigieelarve king ühest või teisest otsast pigistab. Lahenduseks pakutakse kas kärpeid, mis ajavad inimestel meele mustaks, või maksutõusu, mida sugugi paremini vastu ei võeta. Kokku on aga vaja hoida ning selleks võiks minu arvates Viljandi vabadussamba ehituse edasi lükata.

Muidugi, eelmise valitsuse rahaeraldamise otsust enam tagasi pöörata ilmselt ei saaks ning poliitiliselt oleks selline samm paras peavalu. Aga ehk peaks?

Kindlasti peaksime mälestama neid, kes meie vabaduse eest on võidelnud. Samuti leian, et sammas on pikas perspektiivis tore ja aitaks kesklinna terviklikumaks muuta. Raske on aga õigustada seda, et nii suur hulk maksumaksja raha lükatakse projekti, mis pole ei kiireloomuline ega ka tulevikus rahalist või inimeste igapäevaellu kasu toov investeering. Samal ajal räägitakse rahapuudusest tingitud koondamistest. Vana hea küsimus: kas valada raha betooni või inimestesse?

Kriisi ajal on mõistetav, et riik ja omavalitsused soovivad plaanitud investeeringuid jätkata, ent edasi lükata – mitte ära jätta! – võiks kulutused, mis tulevikus raha teenima ei hakka või millest ei ole kodanikel oma igapäevaelus suuremat tolku. Orkestreid koondatakse. Õpetajate, päästjate, politseinike ja paljude teiste palgad vajaksid tõstmist. Rääkimata erasektori tuhandetest töötutest, kes häda korral tulevad varem või hiljem riigi abi küsima. Katus põleb, aga samal ajal paneme tapeeti.