:format(webp)/nginx/o/2024/02/06/15871381t1h3575.jpg)
/nginx/o/2021/05/22/13796933t1h49ec.jpg)
Kuuleme aina enam sellest, kuidas riigieelarve king ühest või teisest otsast pigistab. Lahenduseks pakutakse kas kärpeid, mis ajavad inimestel meele mustaks, või maksutõusu, mida sugugi paremini vastu ei võeta. Kokku on aga vaja hoida ning selleks võiks minu arvates Viljandi vabadussamba ehituse edasi lükata.
Muidugi, eelmise valitsuse rahaeraldamise otsust enam tagasi pöörata ilmselt ei saaks ning poliitiliselt oleks selline samm paras peavalu. Aga ehk peaks?
Kindlasti peaksime mälestama neid, kes meie vabaduse eest on võidelnud. Samuti leian, et sammas on pikas perspektiivis tore ja aitaks kesklinna terviklikumaks muuta. Raske on aga õigustada seda, et nii suur hulk maksumaksja raha lükatakse projekti, mis pole ei kiireloomuline ega ka tulevikus rahalist või inimeste igapäevaellu kasu toov investeering. Samal ajal räägitakse rahapuudusest tingitud koondamistest. Vana hea küsimus: kas valada raha betooni või inimestesse?
Kriisi ajal on mõistetav, et riik ja omavalitsused soovivad plaanitud investeeringuid jätkata, ent edasi lükata – mitte ära jätta! – võiks kulutused, mis tulevikus raha teenima ei hakka või millest ei ole kodanikel oma igapäevaelus suuremat tolku. Orkestreid koondatakse. Õpetajate, päästjate, politseinike ja paljude teiste palgad vajaksid tõstmist. Rääkimata erasektori tuhandetest töötutest, kes häda korral tulevad varem või hiljem riigi abi küsima. Katus põleb, aga samal ajal paneme tapeeti.
Millistest summadest õieti jutt käib? Kõige odavam samba ehitamiseks laekunud pakkumine oli ilma käibemaksuta 500 000 eurot, kõige kallim üle 600 000 euro. Riik on samba ehituseks andnud pool miljonit eurot, veidi üle 20 000 on andnud eraisikud ning ülejäänu peab tulema omavalitsustelt. Vaid 20 000 sellest summast on selline, mille puhul on raha antud just konkreetselt selleks otstarbeks. Ülejäänu aga on legendaarne maksumaksja raha, mis tuleb meie kõigi taskust.
Kui suur summa see on? Valuoja tunnel läks maksma üle 500 000 euro, ehk ühe sellise saaksime linna veel ja jääks veel ülegi.
Viljandi kõnniteed lasteaedade ja koolide ümbruses? 2021. aasta eelarves 300 000 eurot ehk vaid pool vabadussamba maksumusest. Hiire tänavale läheb 150 000 eurot maksumaksja raha. Vabadussammas on seega võrdeline umbes nelja Hiire tänavaga. Värviline purskkaev ja pargi korrastamine? Vähemalt 240 000 eurot linna raha. 600 000 eest saaks ontlikku korda vähemalt kaks linna parki. Aga kui mööda teed kõnnivad inimesed töötukassasse ja tagasi ning pargis lapsed enam ei mängi, sest perekond on uue töö otsingul mujale kolinud?
Kärbete valguses on seega märksa olulisem näide see, et politsei- ja piirivalveameti orkestri ülalpidamiseks kulub samuti pool miljonit eurot aastas, seal töötab 34 inimest ning kui koondamisplaan läbi läheb, jäävad nad töötuks.
Ajal, mil meie majandus on saanud tugeva löögi ning lappida tuleb ka eelmistest aastatest eelarvesse jäänud augud, tundub mulle natuke mõistetamatu, et me tahame just praegu saada midagi sümboolset, ilusat, ent puhtmajanduslikult mõttetut. Samal ajal plaanime koondamisi ning mõtleme isegi maksutõusule.
Mõistan tegelikult otsust ja osapooli hästi. Vabadussamba taastamise plaan sündis ammu enne kriisi tulekut ning enne praeguse valitsuse kärpeplaane. Riigile ja eelmisele valitsusele oli pool miljonit eurot väga väike summa ja seda jagati heldelt mitmele poole. Teisalt, praegu just niimoodi väikeste summade kaupa ministeeriumid kärpekohti otsivadki. Kohalikud poliitikud näevad aga riigi rahakotist pakutavat tuge võimalusena teha midagi, mida oma jõududega poleks suutnud. Oleks narr mitte oma piskut sinna lisada, kui riik enamiku niikuinii kinni taob.
Kindlasti on samba tulekuga seotud ka sügisesed kohalikud valimised, sest kui neli aastat tagasi sai turuplatsil valijale pastakat andes lubatud, et kuju tuleb, siis ta peab ju tulema. Hea poliitik peaks muidugi nägema laiemat pilti, mitte üksnes omaenda mätta otsast avanevat vaadet. Poliitiku eesmärk on teenida rahva parimaid huve ja vahel on vaja jätta präänik andmata, et ühiskond diabeeti ei sureks.
Inimlikult mõistan seda kõike, kuid asju laiemalt vaadates tekitab see ikkagi ahastust. Lõppude lõpuks on see kõik ju ikkagi meie maksuraha ja kodanikul ei ole tegelikult absoluutselt vahet, kas raha mõnda projekti paneb riik või omavalitsus, sest tema on sealjuures ikkagi panustaja rollis ja raha on meie kõigi ühine olenemata sellest, kelle eelarvereal see parajasti on.
See ei ole kriitika ainult siinsete poliitikute kohta, sugugi mitte, sest Viljandi vabadussammas on ainult üks näide. Usutavasti leiab Eestist palju selliseid projekte, mille tulevikku lükkamine aitaks olevikku niimoodi üle elada, et inimesed ei jääks töötuks ja poleks vaja ka maksukoormust suurendada. Projekte, mis väärivad kindlasti teostamist, ent mille edasilükkamine ei põhjustaks mitte mingisugust kahju. Ehk oleks siiski võimalik teha nii, et inimesed täna, betoon homme ja elutud iluasjad ülehomme?