Paganama Paganamaa ehk Tunne oma kodumaad, 1. osa

Kas suvel rännuhimulisi ka piiri taha lastakse, pole veel teada. Seda enam tasub flirtida mõttega, kuidas oleks mööda kaunist kodumaad ringi tiirutada. On ju Eesti ühest küljest nii pisike, et pane või taskusse, teisalt leiab siit silmailu alates paesest põhjarannikust kuni lõunapoolse kuppelmaastikuni välja. Kõik need põlismetsad, sügavad sood ja rohetavad niidud sinna vahele. Samas on armas koduõu kogu aeg turvaliselt ligidal.

Meie pere tegi uudistamisega otsa lahti Võrumaal.

Mehele on selline sõiduke nagu poeskäik: istud masinasse, keerad rooli, vaatad riiulite vahelt midagi maitsvat ja koju tagasi. Naistel asjad nii ei käi, vähemalt mitte meie peres. Kallis kaasa lõhkus juba eelmisel õhtul interneti seibideks ja koostas marsruudi, mille läbimisega isegi kurjemad Tiibeti mungad hakkama ei saaks. Mina ei tea, kuidas, aga ta suutis kõik Lõuna-Eesti katkised majad ja sammaldunud kivid üles leida.

Et kogu riik elab kärpimiste vaimus, jäi pärast konstruktiivseid läbirääkimisi sõelale vaid väike valik vaatamisväärsusi. Uinusin õndsas teadmises, et asjad on paigas ning minu rolliks jääb naviseadet ja kaardilugejat usaldades killavoor kokkulepitud punktidesse toimetada.