Farištamo Eller: «Kas nad ei tea, et toitu ei tohi ära visata?»

Farištamo Eller Foto: Erakogu

TOIDU PÄÄSTMINE on olnud üks mu viimase aja huvitavamaid ja ka paremini silmi avavaid kogemusi. Elame ühiskonnas, kus veel täiesti kõlbliku toidu prügikasti panemine on ühiskondlikult aktsepteeritud, aga prügikastist toidu äravõtmine mitte. Tunnistan ausalt, et prügisukeldumine (inglise keeles dumpster diving) on emotsionaalselt üsna ebamugav. Prükkar? Lausa varas? Kas äravisatud asja saab varastada? Mind aitas ootamatult viieaastane tütar, kes küsis igasuguse sotsiaalse surve vabalt: «Kas nemad (toidu prügikasti viskajad – toimetus) ei tea, et toitu ei tohi ära visata?»

Kolmandik toodetavast toidust leiab tee prügikasti. Kõige enam juhtuvat seda just kodumajapidamistes ja arvud ei näita vähenemise märke. Sellele aitab kaasa ka toidu koju tellimise võimaluste avardumine. Õnneks on viimasel ajal toidu raiskamine rohkem fookusesse kerkinud. Võtkem näiteks päästetoidu kampaania ja kampaania «Hoiame head toitu», kompostikasti isetegemise üleskutse, toidujagamise grupid Facebookis, toidupäästjate väikesed salajased kommuunid, ka toidukapid, kuhu on võimalik endal ülejäävat toitu jätta, seminarid, koolitused …