N, 8.12.2022

Lavastajad: lähisuhtevägivald ei ole ühe pere isiklik asi

Alice Lokk
, reporter
Lavastajad: lähisuhtevägivald ei ole ühe pere isiklik asi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Praegu on Ugala saalid veel tühjad, kuid õige pea esietendub seal Laura Kalle (vasakul) ja Liis Aedmaa lavastus «Kui sa tuled, too mul lilli».
Praegu on Ugala saalid veel tühjad, kuid õige pea esietendub seal Laura Kalle (vasakul) ja Liis Aedmaa lavastus «Kui sa tuled, too mul lilli». Foto: Elmo Riig

Ugala teater avab pärast paarikuust pausi uksed tõsiste ja eluliste teemadega: 24. mail esietendub Laura Kalle ja Liis Aedmaa lavastus «Kui sa tuled, too mul lilli», mis räägib ühe perekonna loo kaudu lähisuhtevägivallast.

Lavastajate sõnul on vägivallajuhtumitest teadaandmine küll sagenenud, kuid vägivalla vastu peab võitlema kogu ühiskond üheskoos.

Laura Kalle ja Liis Aedmaa, kust tuli soov luua lavastus lähisuhtevägivallast?

Liis Aedmaa: Kui Tanel Jonas tuli Ugalasse loominguliseks juhiks, käis ta välja mõtte, et sellisest teemast peaks Eesti teatris rääkima. Meie Lauraga kohe haakusime sellega. Teater on ikkagi kunstiliik või eneseväljendusvaldkond, mille puhul annab rääkida rasketest teemadest natuke kujundlikumas keeles, kui saab endale lubada näiteks ajakirjandus.

Kuidas te täpsemalt lavastuse jaoks materjali kogusite?

Laura Kalle: Esmalt viisime ennast üldse kurssi sellega, kui lai teemavaldkond meie ees avaneb. Tuli välja, et lähisuhtevägivald on terav ja valus niit, mis on ootamatult paljude inimeste elusaatustesse kootud. Tegime mitmel pool üleskutseid, et inimestelt uurida, kuidas see teema on neid või nende lähedaste elu puudutanud. Siis rääkisimegi nendega, kes olid nõus meiega oma lugu jagama, lisaks näiteks Ohvriabi ja politseinikega, samuti ühe naisega, kes toetab vägivallast vabaneda soovivaid mehi.

Tegime palju intervjuusid, aga see näitemäng ei ole tegelikult dokumentaalne. Võtsime nendelt inimestelt mustri ning kirjutasime nendest lõngadest kokku oma loo. Näeme laval ühe suure perekonna lugu, milles iga tegelane peegeldab oma harjumuste ja käitumisega seda, kuidas vägivald on nende elu suunanud.

Praegu õnneks räägitakse lähisuhtevägivallast palju: kuidas seda varajases staadiumis ära tunda, mida ette võtta, kust abi saada ... Kas te saite selle teemaga tegeldes ka midagi uut teada?

Laura Kalle: Ka trupiga teemast rääkides tuli välja, kui vähe oskame ära tunda vaimset vägivalda. Või kui vähe osatakse ära tunda märke, et sinu lähedasel võib olla suur mure. Vaimselt vägivaldses suhtes olev inimene ehitab enda ja maailma vahele justkui klaasseina, mis on paraku tugev ja ligipääsmatu.

Liis Aedmaa: Samuti saime teada, kui paigast ära on nendes suhetes võimudünaamika. Aastaid kestnud vägivaldses suhtes ei olda enam ammu võrdsetel positsioonidel. Ühe käes on võim ja teisel seda pole. Kõrvaltvaatajana hinnata, kes on mingis konkreetses olukorras «süüdi», on peaaegu võimatu. Samas ei tohi unustada, et otsuse kasutada vägivalda on teinud alati vägivallatseja ja selle eest peab vastutuse võtma tema. Selle lavastusega töötamise ajal õppisin, et ei tohi anda hinnanguid ega öelda «Miks sa ära ei tule?» või «Mis seal siis nii keerulist on?».

Laura Kalle: Lähisuhtevägivallaga seostub väga palju müüte. Miskipärast tundub meile, et see on mingi kauge probleem, mida esineb võib-olla kusagil maakohtades, kehvemal elujärjel inimestega – nendega, kes joovad ja tarvitavad kangeid aineid … Sugugi mitte. Vägivald on ajanud oma võrsed ka väga kõrgetele kohtadele. Sageli näib vägivaldne mees kui maailma kõige ihaldusväärsem abikaasakandidaat, ideaalne inimene, suurim eeskuju ja kõigi armastatud seltskonnahing. Ja järsku tuleb välja, et kodus muutub must valgeks ja vastupidi.

Liis Aedmaa: Samuti on keeruline, et kui ohvrid on saanud abi ja leiavad endas selle jõu ja julguse ära tulla ning oma elu teistmoodi üles ehitada, satuvad nad justkui vihma käest räästa alla, sest ees seisab meeletu õigusruumi läbimise kadalipp. Kui üks on ohvripositsioonil ning teisel on võim, raha ja lugupidamine, siis läbida kas või lastejagamisprotsess on ühele poolele kohutavalt palju keerulisem.

Kui suur osa lähisuhtevägivallast jõuab üldse avalikkuseni?

Laura Kalle: Üks järjekordne müüt on, et lähisuhtevägivald on justkui kasvanud. Õnneks on ilmselt kasvanud sellest teatamine, aga paraku jõuab siiski vaid väikene osa üldse mingi tähelepanu alla. Paljudel juhtudel pole piisavalt kindlaid tõendeid ning kui lähedane on su psühholoogiliselt ja emotsionaalselt maatasa teinud, ei pruugi teised sind üldse uskuda.

Liis Aedmaa: Tihtipeale on vägivaldsed inimesed väga head manipulaatorid ja lõpuks ohver ei usalda ennast ise ka. Ta ei usalda oma mälestusi ja mingeid olukordi, sest talle on kogu aeg selgeks tehtud, et see, mida ta näeb, kuuleb ja tunneb, ei ole õige.

Kui ohver lähebki rääkima mõnele lähedasele ja too teda ei usu, siis miks peaks ta arvama, et tema lugu usub politsei või kohtunik?

Ühelt poolt kehtib ka süütuse presumptsioon: kui inimene pole süüdi mõistetud, ta süüdi ei ole. Aga see tõestamise kohustus on ohvri peal. Vaimne vägivald kui selline Eestis kriminaalkorras karistatav pole. Ainult tapmisega ähvardamine on karistatav juhul, kui suudetakse tõestada, et inimene tõesti kartis oma elu pärast. Aga kuidas inimene suudab seda tõestada?

Laura Kalle: Varjatuse põhjus on ka see, et vägivald toimub elu kõige salajasemas sopis, koduseinte vahel. Kodu on olnud aastasadu inimestele püha ja mõeldakse, et kodus toimuvat ei tohi tuua päevavalgele, sest see on perekonna siseasi.

Liis Aedmaa: Lähisuhtevägivald on politseile prioriteetne valdkond, Eesti Ekspress ja ka teised väljaanded on võtnud selle teemaga tegelemise südameasjaks, president on rõhutanud selle valdkonna olulisust. Paremuse poole liikumine saab aga alguse ühiskondlikust mentaliteedist. Näiteks kui tekib küsimus, miks su naabrid iga kahe nädala tagant karjuvad ja mingid asjad lendavad vastu seina, siis ära keera lihtsalt muusikat kõvemaks, vaid anna sellest teada.

Laura Kalle: Jah, siis ei ole see enam ainult selle pere siseasi.

Kas proove tehes töötasite koos trupiga selle teema põhjalikumalt läbi?

Laura Kalle: Jah, arutlesime teema üle väga palju, pidades silmas konkreetset perekonda, kus vägivald avaldub iga pereliikme loos eri tahu kaudu. Õnneks oli Kait Sinisalul (psühhoterapeut – toimetus) võimalik tulla meie trupiga kohtuma.

Need on kohati karmid tegelased, kellesse end sisse elada. Me oleme oma trupile südamest tänulikud. Meil tekkis soe ja laboratoorne keskkond, sest õhtuti ei pidanud andma etendusi ega käima väljasõitudel. Saime olla selles rängalt olulises ja keerulises teemas kõik koos.

Millise eesmärgi te olete vägivallast jutustamisel endale seadnud?

Laura Kalle: See teema tuleb küll järjest enam päevavalgele, ent lähisuhtevägivallal on väga palju tahke. Tegelikult leidub neid märke igal pool, vahel võivad need olla ootamatult lähedal. Aga tasub õppida vihjeid paremini nägema ja olema valmis, kui keegi midagi jagada tahab. Kui keegi julgeb teise ära kuulata, on juba suur võimalus, et miski muutub paremaks.

Viimati rääkisin teie mõlemaga siis, kui tõite koos vaatajate ette lavastuse «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi». Kuidas te nüüd jälle kokku sattusite?

Laura Kalle: See tundus hästi loogiline. Näib, et me oleme õigetes tahkudes sarnased ja õigetes tahkudes erinevad. Kui jõudude vahekord on liiga ebavõrdne, võib tekkida tahtmine teisele liialt meeldida, aga meie teeme teineteisele julgelt ka sõbralikku ja turvalist kriitikat.

Liis Aedmaa: Meil on vist ühesugune maailmavaade või moraalikompass. Tehes sama asja, saame teineteist täiendada ja samas olla teineteise peale kindlad.

Teater on olnud üle kahe kuu publikule suletud. Kas te igatsete ka juba lavastama ja näitlema?

Laura Kalle: Muidugi. Mitte et paus ei oleks olnud väga põhjendatud, aga mingil saladuslikul põhjusel on see töö, mida me teeme, inimestele vajalik. Jah, ma arvan, et see materjal on ka näidanud, et inimesed on üldse üksteisele vajalikud.

Liis Aedmaa: Jah, teatril on ikkagi kaks väga konkreetset osapoolt: see, mis toimub laval, ja publik. Kui publikut pole, pole teatril üldse mõtet.

Märksõnad
Tagasi üles