Päevakommentaar ⟩ Ühe ajastu ehituspraak teisel ajastul riikliku kaitse all

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Viljandi spordihoone vaidlusalune sein. Viljandi spordirahvas tahaks seda lammutada, et saali laiemaks ehitada, muinsuskaitsjad seda aga ei luba.
Viljandi spordihoone vaidlusalune sein. Viljandi spordirahvas tahaks seda lammutada, et saali laiemaks ehitada, muinsuskaitsjad seda aga ei luba. Foto: Elmo Riig

Keeruline on keskikka jõudnud inimesel mõista, et asjad, mida lapsepõlves peeti prahiks ja praagiks, võivad nüüd olla lausa riiklikku kaitsmist väärt. Seepärast on minul väga raske mõista, mis on küll haruldast või põnevat Viljandi spordihoone vana saali seina vineertahveldises ja logisevates pinkides, millel istuda on vahel lausa ohtlik.

Ma ei vaidle muinsuskaitsjatega, neil on oma töö ning nad aitavad ka minul mõista, et mõnikord pöördubki elu niimoodi, et kui õigel ajal jääb prügi ära viskamata, võib see aastate pärast osutuda suureks väärtuseks.

Viljandis on kaks stalinistliku arhitektuuriga hoonet, üks neist kultuurimaja ja teine spordihoone. Minu lapsepõlv möödus nii, et ema töötas kultuurimajas ja isa spordihoones, ja et mina ei käinud lasteaias, vaid jõlkusin tihtipeale ühe või teise vanema töökohal, siis said mõlemad hooned mulle väga tuttavaks.

1980. aastatel oli minu isal teiste tööde seas ka spordihoone juhi roll ning toona püüti leida raha, et pisut enam kui 20 aastat vana hoonet vähemalt seest uueks ehitada. Üks, millest mitmel korral räägiti, oli suur soov lõhkuda saalist välja puittahveldis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles