Tümal asuva Viljandi turvakodu välisuksest sisenedes tuleb kõigepealt sukelduda pilkasesse pimedusse.
Pakane tänavaelanikke turvakodusse ei sunni
2. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmise ukse avanedes paistvad koridor ja trepp on puhtad ning kogu maja meenutab pigem nõukogude ajast pärit kontorihoonet kui eluheidikute asupaika.
Ühest toast väljub üsna viisaka välimusega mees ja pärib, mis võõrastel asja.
Telgist tuppa
«Mina ei ole jutumees. Snaiper, tule siia, sinuga tahetakse rääkida!» koputab ta ühe toa uksele.
Uks avaneb ja keset korralagedust trooniv mees — tema see Snaiper ongi — hakkab kiruma, et ruum on jahe.
Turvakodude teenuseid kasutab Tallinnast siia kanti tulnud mees juba üheksa aastat. Varem elas ta koos naisega Leola tänava turvamajas, aga sealt tuli välja kolida, sest konfliktid naabritega paisusid liiga suureks. Naine jäi ja käib mehel nädalavahetustel külas.
«Ma elasin kolm kuud Paala järve ääres telgis ja olin siis tööl ka, nüüd pean siin külmetama,» on mees kogu maailma peale pahane.
On mõttetu pärida, miks tööl käiv inimene pidi telgis elama. Peaaegu kõigil turvakodus ulualuse leidnud meestel on suur nõrkus teatud jookide vastu ja see on nad Tümale toonudki. Tuba on tõesti jahedavõitu, aga sellise ilmaga on paljud korteridki jahedad.
Kolmandast uksest astub veel üks elanik välja. «See mees on sõjaväes käind,»
annab ta Snaipri kohta lisainfot.
Hea aeg
Oleme vaatama tulnud, kuidas varjupaigas elu läheb ja kas suur külm on sinna palju asukaid juurde toonud.
Kohale jõuab ka sotsiaalmaja ja turvakodu komandandi ametit pidav Andres Raudsepp ning jagab meestele töökindad kätte.
«Linnavalitsusel on vaja üks korter tühjaks tõsta,» selgitab ta.
Esimesena kohatud majaelanik, kes käsib ennast Jussiks nimetada, hakkab töödejuhatajaks, sest tema selg ei kannata tõstmist.
Kiituse peale, et maja on kenasti korras, muigab Andres Raudsepp, et sattusime heal ajal — just enne pensionipäeva.
Turvakodus on pidevalt 8—10 elanikku, aga vabu kohti on veel praegugi ja kõik, kelle elupaigaks on soojemal ajal telk või garaaž, majutatakse ära.
Mare Kallakas Viljandi sotsiaalametist kinnitab, et ükski kodutu pakasega tänavale ära ei külmu.
Sõbra juures on lahedam
«Enamasti kolivad nad mõne semu juurde, kellel on korter. Alles leidsime ühe kodutu järve äärest garaažist ja pakkusime talle võimalust turvakodusse kolida. Mees ei ole seniajani oma nägu näidanud — läks sõbra juurde. Seal saab palju vabamalt elada kui turvakodus, kus peab puhtust pidama ega tohi juua,» räägib Mare Kallakas.
Ta lisab, et enamik hulguseid ei olegi Viljandist pärit, vaid on ümberkaudsetest valdadest või veel kaugemalt siia tulnud lootuses, et linnas saab paremini hakkama.
«Enamikul neist on elupaik, aga omaksed lihtsalt ei kannata nende elustiili välja,» lisab sotsiaaltöötaja.
Sotsiaalameti juhataja Livia Kask lausub, et külma ilma arvestades jagatakse ametis tavalisest lahkemalt supitalonge, et inimesed ikka sooja toitu saaksid. «Meil on ka kaerahelbeid,» pakub ta.
Andres Raudsepp kinnitab, et viina läbi kahju saanud maksaga meestele suurt hirmu tekitanud kollatõbe turvakodus enam ei ole, nii et see ei tohiks ulualla minekut takistada.