Kui mõni inimene otsib alailma vabandusi, et midagi tegemata jätta, siis Kärstnas elavat Maie Pervet ei sunni jõude istuma isegi peaaegu otsast tulnud varvas. Tarmukas naine jõuab uskumatult palju ega väsi iial midagi juurde õppimast.
Naine, kes kirjutab luuletusi, kogub operatsioone ja õpetab pätte tegema
2. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane suurem vägitükk, millega 72-aastane naine hakkama sai, oli luulekogu väljaandmine. Mulgikeelne luulevihik «Lämi süämele, lämi suule» ilmus 2011. aasta lõpul ja sellega täitus Maie ammune unistus anda välja päris oma raamat.
Muidugi on tema loomingut avaldatud ka varem, näiteks Viljandimaa luuleklubi Valguseoks almanahhides, metsakalendrites ja kohalikes ajalehtedes. Lev Konovalov on tema värsse isegi vene keelde tõlkinud.
Autoriraamat on aga hoopis teine asi. Õnnelik naine hoiab punast köidet peos ja lubab kinkida enamiku tiraaži sõpradele ja sugulastele. Et Maiel raamatu väljaandmiseks toetajat leida ei õnnestunud, kandis ta kõik kulud ise.
Küllap lõi temas välja Saare naise kangus: Maie Perve on pärit Saaremaalt, kuigi juba aastakümneid Mulgimaal elanud. Seda üllatavam on, et debüütkogu koosneb mulgimurdelistest luuletustest. Maie ütleb, et tema mees Rein on mulk ning ümberkaudsetegi suust on poole sajandi jooksul kõrva jäänud siinse keele kaunis ja pehme kõla.
Julgust kasutada kohalikku keelepruuki on lisanud Tarvastu murderingis osalemine. Vastuseks küsimusele, kas Maie saarlase moodi ka kirjutada oskab, otsib ta kähku sahtlipõhjast välja saaremurdeliste luuletuste kaustiku ja asub neid laulva aktsendiga ette lugema.
Kahetsusega tõdeb autor, et siinkandis pole selle keele oskajaid ja seetõttu jäävad need enamasti sahtlisse. Peamiselt on tema värsid ikka kirjakeeles ja Mulgi murdes. Viimati mainitutega on ta mitu korda osalenud Hendrik Adamsoni nimelisel murdeluulevõistlusel ja pälvinud žürii heakskiitu.
Lilleseade, siidimaal, viltimine...
Kui Maie Perve mulle esikusse vastu tuleb, on tal jalas imeilusad tikanditega Muhu sussid ehk pätid, nagu ta ise ütleb. Selliseid pidi iga Saaremaa tüdruk juba maast madalast teha oskama ja tema olevat neid elu jooksul meisterdanud 30—40 paari.
Sel ajal kui Maie laps oli, polnudki vaestes Saaremaa peredes õieti muid jalavarje.
Nahast saapad olid kallid ja kummisäärikuid veel ei tuntud. Läbi akna tihenevat lumesadu silmitsedes meenutab perenaine, kuidas lapsed, pätid villaste sukkade otsas, läbi paksu lume kooli sumpasid. Koolimajas riputasid nad nii ühed kui teised klassitoa lae alla kuivama, et pärast tunde oleksid jälle võtta kuivad jalavarjud.
Pättide valmistamist on Maie käinud Viljandi kultuuriakadeemias ja mujalgi huvilistele õpetamas, sestap võib teda julgelt nimetada nende kaunite jalatsite Mulgimaale toojaks.
Ta otsib oma põhjatutest laegastest ja panipaikadest välja kõikvõimalikes tehnikates valmistatud käsitööesemeid. Lagedale ilmub tikitud pajalappe ja prillitoose, põnevaks värvitud kive, pärlitest valmistatud mardikaid, vilditud ja fimost voolitud ehteid, vitraaže ja klaasikildudega kirjatud pudeleid, savist voolitud tasse ja kausikesi, siidimaalitehnikas pilte ja nii mõndagi muud, mida oma kätega teha annab.
Kui palun näpuosaval naisel üles lugeda, milliseid käsitöötehnikaid ta harrastanud on, läheb meie arvestus kümnenda juures lootusetult sassi ja lõpuks arvab Maie end olevat ära proovinud kõik siinmail tuntud võtted. Osa on ta õppinud ajalehtedest ja ajakirjadest, mõne uue oskuse on õpetanud sõbrad ja sugulased, aga palju on ta käinud ka käsitöökursustel. Ja mitte ainult kodukandis, vaid Tartus, Türil ja mujalgi Eestis.
«Kui mõni uus asi tuleb, tahan kohe seda proovida. Inimene peab ju pidevalt arenema,» lausub Maie, kes on kogu elu kestva õppe ilmekas näide.
Eriline side on tal lillede ja lilleseadega, mida ta on käinud teistelegi õpetamas. Tema kodu kaunistavad kõikvõimalikud lillevanikud ja muud taimedest valmistatud ornamendid. Perenaine ütleb, et ei viska ühtki kingitud lõikelille ära, vaid kuivatab ja tarvitab neid hiljem seadetes.
Pervede aed on mitu korda valitud valla kaunimate hulka. Praegu puhkab see lumevaiba all, aga suvel püüdsid seal peale kaunite lillede ning hästi hooldatud puude ja põõsaste pilku põhuloomad. Üks lammas tundub fotol nii tõetruu, nagu polekski selle tegemiseks piisanud põhust ja käteosavusest.
Kollektsioonis pole ainult kilekotid
Peale kõige muu on Maie Perve kirglik kollektsionäär. Tal on karbitäite kaupa vanu postkaarte ning kopsakas tikutoosikogu, millest ei puudu klassikaline Mulgi mehega tops ega Peeter Võsa valimisreklaamiga variant. Veel on Maiel suur valik nõukaaegseid kilekotte. Tikutoosid ja kilekotid on Kärstnas näituselgi olnud.
Eestimaa eri paikadest on ta alati koju toonud liiva ning sõristanud triibu kaupa pudelisse. Nüüd on see täis ning tundub uskumatu, kui palju toone on meie väikese kodumaa liival.
Perenaine ütleb, et võtab kõigilt käikudelt kaasa liiva, puuoksi, klaasikilde ja kivikesi — sodi, millest enamik inimesi ei oska lugu pidada. Neist valmivad tema käe all iselaadi kunstitööd.
Naljaga pooleks teatab naine, et kogub kõige muu kõrval operatsioone: praegu olevat kollektsioonis juba kaheksa eksponaati. Minu hämmeldust märgates selgitab ta, et on käinud elu jooksul tõepoolest juba kaheksa korda kirurginoa all ning enamik operatsioone on olnud rasked.
Nagu sellest veel vähe oleks, on Maie murdnud luid, sest salakaval luuhõrenemine pole temastki mööda läinud. Kohe räägib ta, kuidas oleks endal ükskord muruniidukiga suure varba maha lõiganud. See «pisiasi» ei seganud teda muidugi samal päeval vihtumast koos teiste Kärstna memmedega rahvatantsu — järjekordne pikaajaline harrastus. Sidemes varvas tuli püsti hoida, et see viga ei saaks. Pealegi oli teine jalg terve ja sellest piisas.
Kuulan, kuidas Maie pajatab oma keerulisest elukäigust ja alatasa alt vedanud tervisest, vaatan tema otsatut käsitöökogu ja naerukurde ning arutlen endamisi, kust ammutab ta elujõu.
Tundub, et Saare naise kangus ja Mulgi jonn on temas moodustanud erakordse kombinatsiooni, mis ei lase ilmaski alla vanduda, vaid sunnib edasi pürgima.
ARVAMUS
ALLI LAANDE,
mulgi keele õpetaja
Maie Perve luulekogu pealkiri «Lämi süämele, lämi suule» ütleb nelja sõnaga väga palju. Mulgi keele ja kultuuri armastajale on see raamat tõesti soe nii südamele kui suule. Rõõmu valmistab juba seegi, et Saaremaalt pärit inimene on tundnud nii siirast huvi mulgi keele vastu.
Kui tutvud keelega, siis ei saa seda teha meeleta, sest just eripärane suhtumine ja hoiak annavad igale luuletusele omapära. Seda on Maie värssides tunda.
Mulgi murde kõnelejaile võib mõni luuletus pakkuda ka keelelisi leidmisrõõme.
Autor on kasutanud Tarvastus keeletunnis saadud sõnu — selliseid nagu lirgats, tohmik, kõiguts ja liibak.
Maie Perve luuletusi on mitmel korral ära märgitud ka Tarvastu valla murdeluulevõistlusel.