Viljandi väikefirma sihib äriedu kärgpapist kaubaalustega

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Ostnik peab kaubaaluste suurimaks konkurentsieeliseks väikest kaalu, mida hindavad kõige enam need ettevõtted, kes veavad sageli kaupa lennukiga.
Margus Ostnik peab kaubaaluste suurimaks konkurentsieeliseks väikest kaalu, mida hindavad kõige enam need ettevõtted, kes veavad sageli kaupa lennukiga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sügisel Viljandis asutatud osaühing Pakendimeister toodab Baltikumis ainsana kergeid kärgpapist kaubaaluseid.

Firma omaniku ja juhi Margus Ostniku sõnul hakkas uus äriidee tema peas idanema paar aastat tagasi. Esimene aasta kulus mõtte lihvimiseks ning teine tootmise ettevalmistamiseks: seadmete muretsemiseks ja Riia tehnikaülikoolis tehtavateks katsetusteks.

Tootmiseni jõudis kuue töötajaga väikeettevõte mullu sügisel. Praegu läheb iga kuu kaubaks pool tuhat alust, kuid omaniku kinnitust mööda oleks Pakendimeister piisava nõudluse korral valmis neid sama ajaga kokku panema koguni 20 000.

Papist kaubaalused on eriti levinud Aasia ja Ameerika logistikas, aga kaugeid turge sihtivad Kesk-Euroopa ettevõttedki on hakanud end sealsete nõudmistega kohandama ning seepärast leiab uudne toode aina enam kasutust ka Prantsusmaal, Hollandis ja Belgias. Üks ettevõte valmistab neid ka Soomes.

Kergus maksab

Harjumuspäraste puitaluste kõrval peitub kärgpapist tehtute eelis kerguses. Kui esimesed kaaluvad umbes 20 kilo, siis teised kõigest kolm. Kõige paremini oskavad seda erinevust hinnata need ettevõtted, kes saadavad kaupa klientidele lennukiga: igal lisanduval kilol on hinnasilt küljes.

Margus Ostniku väitel tuleb ühe papist aluse Eestist Hongkongi saatmine puitaluse transportimisest umbes 40 eurot odavam. Sagedaste suurte koguste korral tähendab see märkimisväärset säästu. Sellest kokkuhoiu võimalusest on kinni haaranud näiteks elektroonika tootjad.

Teise plussina nimetas Ostnik oma toodete puhtust. Kui korduvkasutatavaid puitaluseid tuleb rahvusvaheliste nõuete järgi termiliselt töödelda, et mööda ilma ei kantaks laiali haigusi ja putukaid, siis papp ei paku neile sobivat elukeskkonda. Seepärast on mujal maailmas kärgpappaluste kasutajate seas ohtralt ravimite ja meditsiinitarvikute tootjaid ning toiduainetööstuse ettevõtteid.

Ehkki esmapilgul võib tunduda teisiti, on papist valmistatutel suurem kandevõime kui puidust tehtutel. Kui osaühingus Pakendimeister toodetud suured alused on mõeldud kuni poolteisetonniste raskuste vedamiseks, siis puitaluste norm on veidi üle 700 kilogrammi.

Vastupidavuse suurendamiseks on Pakendimeister lisanud oma toodangu horisontaalplaadi servadele ja jalgadele tugevad ümbrised ning muutnud Venemaal ja Soomes toodetava tooraine kärje struktuuri.

Ettevõtte tegevuse esimestele kuudele hinnangut andes ütleb Margus Ostnik, et asjad liiguvad õiges suunas, kuid nendib, et kliente leida on üsna raske. «Inimesed on harjumustes väga kõvasti kinni, seepärast olen pidanud palju veenma, selgitama ja näitlikustama,» räägib ta.

Et papptoodetega tuleb hellemalt ümber käia, on laotöötajad nende suhtes pahatihti skeptiliselt meelestatud, sest kardavad aluseid tõstukiga vigastada ja kaupa rikkuda.

Ostnik mõistab niisugust suhtumist: uudsed lahendused nõuavad ikka ümberõppimist. «Asi on harjutamises. Tõstukiga ei pea kaubale kolaki! otsa sõitma, saab ka rahulikumalt. Hea näide on Viljandi küünlatootja, kes saadab nendel alustel oma toodangut Ikea sisustuskaubamajadele. Hansa Candle’i inimesed ütlesid, et algul oli pisut raske, aga nüüd on nad harjunud.»

Ostnik tunnistab, et papist alustega pole lootust puitaluseid turult välja tõrjuda. Pigem jäävad need nišitooteks, mille vastu tunnevad huvi kindlate valdkondade tootjad. Neile tema äriidee tuginebki.

Ei pea konkurendiks

Samal seisukohal on Eesti suurima kaubaaluste käitleja, kuus 100 000 puitalust müüva osaühingu Metrosystem tegevjuht Andrus Nummert. Ta on kindel, et nende puitalustel on parem minek ka tulevikus. «Jah, me teame Pakendimeistri plaane, kuid ei pea teda konkurendiks, sest seni pole maailmas keegi pappalustega laialt läbi löönud. Ma ei nimeta seda tegevust siiski päris perspektiivituks, sest väike osa ettevõtteid võib tema toodangut tõepoolest vajada,» ütleb ta.

Kumb on kallim?

Andrus Nummert näeb pappalustel kaht suurt puudust. Esiteks on need üks kord kasutatavad, samal ajal kui puitalused on pikalt ringluses. Teiseks on papist alused tema teada kallimad.

Margus Ostnik pole viimase väitega nõus. «Metrosystemi andmetel algavad nende puidust kaubaaluste hinnad kolmest eurost, aga minu kõige odavam maksab 2.90 eurot. Uus puitalus, mis vastab kõigile normidele ja on valmistatud sertifitseeritud ettevõttes, maksab lausa 10 eurot. Minu kõige kallim on 8.80,» räägib ta.

«Selle pildi järgi on minu alus odavam. Jah, 80 protsenti turust moodustavad kasutatud puitalused, mille hind jääb olenevalt puhtusest, markeeringust ja kasutatavast kogusest 4.20 ja 5.80 euro vahele. Räägime ikkagi ühest ja samast suurusjärgust, järelikult pole hind argument, mis võiks papist aluse eeliseid tugevalt varjutada.»

Mõlemad tootjad nimetavad just oma toodangut keskkonnasõbralikumaks. Ostnik tõstab trumbina esile tõika, et ühe papist aluse tegemiseks kulub puitu kolm kilogrammi, samal ajal kui puidust aluse valmistamiseks läheb materjali 30 kilo jagu. «Jah, pappi ei saa mitu korda kasutada, kuid tänapäeval kogutakse see pärast kasutamist enamjaolt kokku ja töötatakse ümber,» argumenteerib ta.

Nummert seevastu peab keskkonnasäästlikumaks puit­aluseid, mis ringlevad väga pikka aega, lausa aastaid. «Isegi kui need ära väsivad, ei lähe materjal raisku, vaid kulub kütteks või millekski muuks kasulikuks,» põhjendab tema.

Hiljutisel võistlusel «Logistikategu 2011» hindasid ajalehe «Äripäev» logistikauudiste portaali lugejad kümne nominendi seast tugevaimaks osaühingu Pakendimeister äriidee.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles