Arvamus ⟩ Anne Rudanovski: skulptuur väärib võimalust

Anne Rudanovski Foto: Anne Rudanovski

KIIRUSTAN TÖÖLE. Pilk uuditseb, aeg-ajalt volksatab sinna-tänna. Kõik on niisamasugune nagu ikka, tavaline. Siis ootamatult miski liigutab sisemuses, köidab tähelepanu. Mis see oli? Kust see tuli? Kummaline, kirjeldamatu meeldiv tunne, mis tekib värvist, vormist, valgusest-varjust. Paneb peatuma, vähemalt sisemiselt, sest ma kiirustan endiselt tööle.

Hiinlased kutsuvad sellist kummalist, salapäraga täidetud esteetilist emotsiooni, mis tekib kunstiteose või erakordse loodusvaate nägemisest ja tajumisest myo’ks (妙). Nad lähevad veel edasi meie maailmakogemise selgituste vallas ja tähistavad yin-märgiga tähenduse kogemist objektis või kujus. Siis ütlevad vanad targad veel, et kui need kaks kogemust kokku langevad... Aga peatun siinkohal, sest ma ei ole eesti keeles sellele veel õiget vastet leidnud. Võib-olla on meil vaja uut sõna (ja üleüldse, liiga palju uusi sõnu sel sajandil!).

EELMISE AASTA septembris sõlmisid Viljandi vald ja kõrgem kunstikool Pallas koostöölepingu. Välja kuulutati ideekonkurss, et leida ajutine kunstiteos Viljandi–Tartu maantee alguses olevale Viiratsi ringtee haljasalale. Tänaseks oleme jõudnud tegudeni.

Avalikus ruumis olevaid monumentaalkunsti teoseid on seni peetud igavesteks. Mõistetavalt, sest monumentaalkunsti teostuse protsessid on aeganõudvad mitmel tasandil. XXI sajand avab aga uued nähtused.

Üha enam näeme linnaruumis lühiajalisi kunstiteoseid. Näiteks linnafestival UIT kutsub Tartus ajutiste teoste kaudu avastama linnaruumi ja tõstatab kohaspetsiifiliste teoste kaudu küsimused linnaruumi tunnetamisest ja kasutamisest. Vanalinna päevade ajal Tallinnas luuakse teoseid linnaruumi vaid selleks sündmuseks. Mitmed linnad Euroopas ja USA-s on konkursside kaudu avanud oma pargid kunstnikele üle maailma. Peegeldades kiiresti muutuvat elu ennast, on muutumine avaliku ruumi konstantseks omaduseks saamas.