Pärimusdetektiivid sõeluvad ajalugu

Viljandis tegutsevad pärimusmuusika detektiivid Kristiina Ehin (vasakul) ja Sofia Joons pühivad arhiividokumentidelt tolmu, täiendavad ja korrigeerivad neid ning sätivad end ajalooga silm silma vastu. Foto: Ener Takk

Äsja valminud heliplaat «STRAND…RAND II», peagi ilmuv Ööülikooli heliplaat «Vetelkõndijad» ning sellele omamoodi järje moodustanud visuaalne kuuldemäng «Vormsi perestroika» kätkevad ühist lähenemist pärimusmuusikale.

«Vormsi perestroika» jutustab 1878. aastal asetleidnud rannarootsi kandle hävitamise loo, varsti CD kujul kättesaadav sõnalis-muusikaline «Vetelkõndijad» on algselt loodud Ööülikooli tarbeks ning «STRAND...RAND II» kutsub kuulajaid eesti-rootsi saartelt pärit rahvakoraalide ja pillilugude maailma.

Kõige sellega tihedasti seotud muusik Sofia Joons ja luuletaja Kristiina Ehin ei pea end folkloristideks või etnoloogideks, vaid pigem pärimusdetektiivideks.

Nad kinnitavad, et lähevad sinna, kus jäljed on kunagi maakamarasse astutud — kulgevad mööda liiva, lund, und, mõtteid, veeteid ja helimaastikke, kus vaid aastatepikkune raske kergusetreening aitab pinnal püsida ja suunda aimata.

Kes on pärimusdetektiiv ja mida ta otsib?

Sofia Joons: Me oleme uudishimulikud, otsime põnevust ja leiamegi seda.

Kristiina Ehin: Detektiivi tähtis omadus on see, et ta ei võta asju standardselt, nii nagu talle kunagi on öeldud või koolis õpetatud. Ta oskab nagu Poirot küsimusi esitada ka väga lihtsana tunduvate nähtuste kohta. Ja teise nurga alt kui enamasti.

Sofia Joons: Loen väga põnevat Põhja-Korea reisiraamatut. Seal hõljub peategelane oma teadmiste ja kohapeal nähtu vahel. Meie teame, mis on Hiiu kannel ja rahvakoraalid, kuid äkki siirdume ajaloos tagasi sinna, kus asi toimub reaalselt ühe inimesega, ning üritame sellest aru saada.

Näiteks millest?

Sofia Joons: Näiteks sellest, kuidas ühel päeval enam kui sada aastat tagasi otsustati Vormsi perede armastatud Hiiu kandled tuleriidal ära põletada. Püüame kujutleda, kuidas see murdepunkt välja nägi.

Käsitluse autentsusest pole ehk mõtet rääkida, sest keegi ei tea, kuidas kõik juhtus. Teame ainult, et nii juhtus. Ükskõik kas jutustab ajaloolane, folklorist, etnoloog, etnomusikoloog, selgeltnägija, luuletaja või muusik — ikka on see kellegi kujutlus, millesse on segatud faktipuru. Pärimusdetektiividena paneme kujutlused ja faktid kokku ning võtame nende kaudu jälje üles.

Mõnda kombetalitust filmima lubatud antropoloogid ei saa kunagi päris kindlad olla, kas filmivad ehedat asja või nendele korraldatud etendust.

Sofia Joons: Pärimust viib edasi see, mis on olnud kellelegi põnev ja tähtis. Seda on võimalik edastada. Me oleme ajaloo ja pärimuse sõelad. Proovime jääda võimalikult ausaks ja saada pihta sellele, mis on oluline meile.

Kui tähtis on leida õige tunnetus?

Sofia Joons: Mõni lahendus võib esmapilgul tunduda sobilik, ent kui lähemalt uurima hakata, siis...

Kristiina Ehin: Pärimus ongi loodud täiesti ebaloogilistel tunnetuslikel, mütoloogilistel, tihti ka religioossetel alustel. Kui püüame läheneda sellele loogiliselt ja teaduslikult, ei pruugi tulemus olla üldse tähendusrikas. Meie üks meetod ongi see, et katsume metoodika kõrvale jätta ning lähtuda inimestest ja tunnetest. See on meie detektiiviprisma üks tahk.

Rahvamuusikat õpetatakse tänapäeval akadeemias. Kas selles ei peitu pisike vastuolu?

Sofia Joons: Tegelikult ei peitu. Muidugi on väär mõelda, nagu oleks seal võimalik õppida pärimusmuusikat otsast lõpuni. Akadeemia on alguspunkt ja sobib hästi korrastamiseks.

Pärimus on eelmodernne nähtus, mida on uuritud ja koondatud modernsel ajastul. Praegu elame postmodernsel ajastul. Kui kõik korraga mängima panna, tekib 3D-efekt.

Pärimuse muudabki elavaks see, kui piilume teda mitmelt poolt korraga.

Ka olete koos avastanud midagi sellist, millest on varem valesti aru saadud? Laulud olid tihti seotud konkreetsete kombetalitustega.

Kristiina Ehin: Mulle on põnev see, et Hiiu kannel on sajandeid olnud maagiline ja rituaalne — emotsionaalselt tähendusrikas pill. Vormsil hakati neid hiljem põletama kui patuseid ja roojaseid. Pendel on tähenduste skaalal liikunud ühest äärest teise.

Kas suudame seda tähenduse muutumist tänapäeval mõista? Meenutagem meest, kes läks pärast kannelde põletamist ilmselt hulluks ja mängis kõige kiuste alles jäetud pillil pala «Põlev» tüütuseni. Külarahvas sidus ta kinni ning lõpuks peksis ta oma kandle ise puruks. Mis toimus ühe hea pillimehe peas? Äkki ei mahtunud tema mäng enam kogukonda?

Oleme oma visuaalkuuldemängus andnud sõna Hiiu kandlele: kui inimesed ei suuda neid keerulisi aegu kirjeldada, kõnelgu pill ise. Sõna ja muusika kaudu räägibki ta enda mõrvamisest, hilisemast ülestõusmisest, arhiivitolmust ja paljust muust.

Sofia Joons: Me elame ajal, mil uuel on üürike väärtus. Kui ostad arvuti, on see juba vana. Kui oled sõitnud uue autoga natuke, siis tema hind langeb... Kas oskamegi veel olevikus viibida või elame juba tulevikus? Olevikust saab liiga ruttu minevik ja kauge minevik on lootusetult läinud. Mida me uut vastu võttes maha jätame? Selleks et vana väärtuslikuks muuta, tuleb teha natuke mõttetööd ja muuta suhtumist.

Kuidas saab Vormsi keerulisi sündmusi kuulajale kõige paremini edasi anda?

Sofia Joons: Taipasime, et loengu vormis ei ole see võimalik. «Vormsi perestroikat» kutsume visuaalseks kuuldemänguks.

Kristiina Ehin: Teatrilavastuse vorm läheks ehk liiga teatraalseks, seepärast pidime looma uue žanri, milles jutt ja muusika kõnnivad teineteist mõtestades ja täiendades käsikäes.

Minu magistritöö käsitles naiste regilaulu. Laulude ja rahvamuusika mõtestamine on olnud mulle pikka aega südamelähedane.

Mis ees ootab?

Sofia Joons: Oleme «Vormsi perestroikat» vahepeal viimistlenud ning nüüd on sellest ka soome- ja ingliskeelne versioon. Tahame üles astuda Soomes ja Rootsis. Vaatame, kas on võimalik rääkida Eesti ajalugu lahti nii, et sellega võiks emotsionaalselt haakuda ka välismaalane.

Usume, et puudutada saab neidki, kes arvavad, et ei tea mitte midagi, ja kellele tundub, et neid ei huvita ka. Ärgitame kuulajaid kaasa elama pigem tunnete kui teadmiste kaudu.

Kristiina Ehin: Eesti ajaloos on palju niisugust, mis ei ole seotud ainult eestlastega. Sellest on üsna vähe räägitud ja siin ei peaks kindlasti olema kohta marurahvuslikel tunnetel. Eestirootslus on põnev ja paraku veel vähe uuritud teema. Seda tundmata ei saa me mõista oma saari — see on meie kultuuriloo lahutamatu osa.

Sofia Joons: Neid teemasid on teisigi. Baltisakslaste kultuur oli väga huvitav ning vajaks lahtimõtestamist. Usun, et pärimusdetektiivid hakkavad sellega tegelema ja eks siis ole näha, mis ilmsiks tuleb.

Rootslastel on baltisakslastega võrreldes natuke rohkem vedanud: eestlastel on seniajani meeles «vana hea Rootsi aeg».

Sofia Joons: Hinnang on hinnang. Me tahame teada, mis toimus mikrotasandil. Tahame mõista kultuuriruumi, kus on tekkinud eestlaste kui rahvuse identiteet. Soovime, et see aeg hakkaks jälle rääkima.

Pelgalt arhiivides tuhnimisest ei pruugi piisata. Milliseid allikaid te oma detektiivitöös kasutate?

Sofia Joons: Raamatuteta ei tule kuidagi toime. Kui hakkasin käima eesti-rootsi aladel esinemas, tuli pärast esinemist ikka keegi midagi huvitavat rääkima. See oli väga tähtis allikas.

Üks asi on mõnest kogukonnast palju teada, teine see, kuidas kogukond sind omaks võtab. Ühel hetkel tunned, et sul on õigus nende kultuuriga tegelda. Nad on andnud sulle volituse.