Riigitööd saab teha ka provintsis

Arved Breidaks Foto: Erakogu

KÕIGEPEALT PÜSTITAME takistused, et neid siis kangelaslikult ületada. See komsomoli kohta käiv Armeenia nali tuli meelde, kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder õhutas ministeeriume suunama osa töökohti maale, et suurendada seal tööhõivet.

Väiksemad maakonnakeskused on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul ilma jäänud paljudest riigi rahastatud ametikohtadest. Koondamised on tabanud nii riigiasutuste kui riigifirmade kohalikke büroosid ning eesmärk on olnud muuta nende töö tõhusamaks.

Selle kiiluvees on käibele tulnud mõiste «hiiliv haldusreform». Eelmise kümnendi teisel poolel hakkas paljudele silma, et mitmesugused ametkonnad on koondanud oma regionaalse juhtimise 15 ametlikust maakonnakeskusest nelja mitteametlikku regioonikeskusse: Tallinna, Tartu, Pärnu ja Jõhvi.

Valla- ja linnavalitsustes on töökohtade arv sel perioodil küll kasvanud, kuid riik on viinud maakondadest ametikohti minema tunduvalt rohkem, kui omavalitsused neid juurde on loonud.

Töö tõhususe suurendamist ja maksumaksja raha kokkuhoidu ei saa riigiaparaadile mõistagi ette heita. Just nende põhjendustega koondati politseis ja päästeteenistuses kohalikud raamatupidajad, sest Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas on seda tööd odavam teha kui igas maakonnakeskuses eraldi.

PARAKU ON riigi efektiivsemaks ja õhemaks muutmisel varjukülg: väiksemad maakonnakeskused on pidanud loovutama hulga hästi makstud töökohti ning järelikult ka inimesi ja nende makstavat tulumaksu.

Efektiivsust rõhutav valitsus ei ole selles näinud suurt probleemi, sest paremerakondade ideoloogia järgi ei olegi riigi ülesanne tegelda töökohtade loomisega. Seda tehku erafirmad — riik loob nende edenemiseks üksnes eeldused.

Ideaalis võiks see ju nii ollagi, kuid me ei ela ideaalses maailmas. Riigi töökohtade vähendamine ei tähenda automaatselt, et vabanev tööjõud leiab rakendust mõnes kodukoha erafirmas. Pigem on koondamispoliitika pannud inimesed maakonnakeskustest välja rändama, sest vallandatud raamatupidajad ei tee oma firmat, vaid lahkuvad suuremasse keskusse, kus palgatööd on lahedamalt. See on Eesti nelja regionaalse keskuse tugevdamise hind.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi jaanuaris riigikogus maaelu arengu arutelul ettepaneku, et turgutamaks maal elu, peaksid ministeeriumid suunama sinna osa oma töökohti. See võiks olla mootor, mis paneb kohaliku elu käima. Administratiivse sekkumisega oleks võimalik täiendada omavalitsuse tulusid ning elavdada kohalikku kaubandust ja teenindust.

Kas ongi nõnda, et pärast aastatepikkusi koondamisi kavatseb riik teha kannapöörde ja kaotatud ametikohad taastada? Plaanib ta asuda ületama takistust, mille on enesele ise püstitanud?

Suurendada ebaefektiivsust, luues töökohti pelgalt töökohtade pärast, ei saa muidugi olla riigiaparaadi eesmärk. Sellegipoolest on põllumajandusministri jutus iva: kogu riigi masinavärk ei pea ilmtingimata tegutsema Tallinnas kallil rendipinnal, vaid osa võib siirduda maakonnakeskuste odavamatesse tingimustesse.

Koondamiste tagajärjel on ilmselt kõigis maakonnakeskustes maavalitsuse või mõne teise asutuse katuse all kontoripinda, kus on võimalik luua kaugtöökohad. Hea tahtmise puhul on võimalik provintsi ümber kolida mõne ameti üksus või paar ametikohta.

Kahtlemata on sellele ideele lihtne vastu vaielda: inimesed on oma töötamispaigaga harjunud ega taha midagi muuta. Tehniliselt võttes ei olegi põllumajandusministri seisukoht mõistlik, sest kõige odavam oleks juhtida Eestit ühest tornist, kuhu oleksid kokku toodud kõik ametnikud.

Ent ametikohtade hajutamine ei tähenda, et seda peaks tegema kindla plaani ja ajakava järgi. See ei pea endaga kaasa tooma repressioone, mille puhul ametnikku sunnitakse valima, kas loobuda kohast või kolida Eesti teise serva.

Vastupidi: ministeeriumide ja riigiametite töökorraldusega tegelevad inimesed peavad vaatama, kas nende haldusalas leidub ametikohti, mis ei pea asuma peamajas, vaid võivad rahumeeli olla ka korraliku internetiühendusega kolkas, ja inimesi, kes soovivad teha kaugtööd.

Selliste muudatuste võtmesõnad on paindlikkus ja arusaam, et moodsal ajal on kaugtöö mitmel puhul arvestatav alternatiiv ja sugugi kõik ei taha veeta iga päev mitut tundi liiklusummikus. Nende kõrval leidub kindlasti ka ametikohti, mille pealinnas asumine on põhjendatud.

ENT ÜMBERKORRALDUSI saab teha ka palju jõulisemalt. Kui haridusministeerium 2001. aastal Tallinnast Tartu toodi, pälvis see esmalt küll kriitikat ja tekitas segadust, kuid valitsuse tollane otsus pakub hea näite, et kõik riigi tippametid ei pea asuma pealinnas.

Samasugused ümberasustamised on võimalikud ka praegu, kui valitsus seda oluliseks peab. Miks mitte mõelda sellele, kas peale Tallinna ja Tartu ei võiks ministeerium asuda ka Pärnus ja Narvas. Haapsallu võiks sobida veeteede amet, Jõhvi keeleinspektsioon, Võrru kaitseressursside amet ja Viljandisse muinsuskaitseamet. Ideid oleks küllap teisigi.

Tähtis on mõelda, et kilomeetreid on Narvast või Võrust Tallinna täpselt sama palju kui pealinnast provintsi. Kui moodsal ajal peetakse normaalseks, et inimesed käivad tööl kümnete kilomeetrite kaugusel, ei pea see tingimata tähendama maalt pealinna sõitmist, vaid hoopis pealinlased võivad käia tööl provintsis.

Vahest hakkab neile maaelu meeldima ning nad kolivad töökohale järele. Täpselt nii, nagu praegu kolitakse töökoha järel maalt linna.